Mõttetuse ja mõttekuse vaheline piir

Lõpuks talv, külm ja lumine

2012-01-28T15:49:00.000+02:00

On talv, külm talv. Kohad, kus ma kõige rohkem viibin - kodu, kool, õu ja Kalevi korter - on kõik ühtviisi külmad. Õnneks on raamatukogu soe, nii et lisaks sellele, et saan siin oma uurimust mesilastest teha ja R.-ga suhelda, saan natuke ka oma kangeksjäänud liigeseid soojendada.
Kõige hullemad on hommikud. Esiteks on üldse küsimus, miks kogu süsteem on hommikuinimeste järgi seatud? Äkki kõik inimesed ei suuda kell seitse üles tõusta ja kooli/tööle minna. Äkki läheb mõnel kauem aega, enne kui pea üldse midagi võtma hakkab, ah? Diskrimineeritakse õhtuinimesi ja muidu laiskasid! Ja kui ma kuidagi ehk suudakski muidu end sundida üles tõusma, siis fakt, et temperatuur on nii neetult madal hoiab mind ikkagi voodis edasi.
Ma tahan siit ära. Kusagile, kus on soe. Portugali.
Seoses Portugaliga... Jäänud on umbes neli päeva. Kui ma vahepeal arvasin, et jõuab ikka valmis küll, siis nüüd hakkan selles taas kahtlema. R. saadetud allkiri ei ole ikka veel minu postkasti jõudnud.
Ja ega midagi muud erilist ei olegi. Külm, kool ja Portugal on kolm märksõna.
Ahjaa, mul on koju tassitud kolm portugali keele õpikut ja üks töövihik ja 5 CD-d. Oleks mul aega õppida ka, siis oleks küll muito bene!

Täitmata lubadused

2012-01-19T20:56:00.000+02:00

Teist õhtut järjest istun ma E. juures ja ootan R.-i Skype'i. Ta lubas täna kohal olla, kell 6 pm Portugali aja järgi. See tähendab, et minu jaoks on kell siis 8 pm. Nüüdseks on tegelikult rohkemgi, sest senimaani ei ole ta end ilmutanud. Kuidas tema ja T. ei mõista, et mul on aega vaid 1. veebruarini! Ma ei saa neid asju lihtsalt välja mõelda, ma pean tuginema faktidele! Oeh...
Varsti olen ma kogu šokolaadi ja karaski ära söönud. Peaks endale veel teed tegema, sest kaunis külm on, aga ma ei ole kindel, kuidas gaasipliiti käsitleda. Õigem oleks öelda, ma ei ole kindel, kas uued gaasipliidid töötavad sama põhimõtte järgi, mis vanad.
Ma korraks isegi mõtlesin, et võtaks õige füüsika konspekti kaasa, et saaksin homseks tööks õppida, aga ma ei teinud seda.
Tont võtku neid sõnamurdjaid!

Jaanuar algas nii...

2012-01-07T20:55:00.000+02:00

Et oleks ka selle aasta lõpus kusagilt vihjeid noppida...
Vaheaeg on puhkamiseks ja seda olen ma vist üsna maksimaalselt teinud. Ärkan 11-14 vahel, võib-olla lesin veel kuni tunni jagu voodis. Kui mõte soojast teest ja mõnest võileivast nii ahvatlev ei tunduks, siis tõenäoliselt kauemgi.
Alguses oli mul plaan päris asjalik olla: tegeleda humanitaarpraktikaga, alustada bioloogia referaati, lugeda, võib-olla kirjutada ka mõni essee religiooni või filosoofia olümpiaadi jaoks. Mis ma ikka oskan öelda... Praksiga ma jõudsin vähemalt kuskile maale, lugenud olen ka, aga ülejäänuga on läinud teisiti. Bioloogias olen suutnud natuke materjale koguda ja mingi idee võtab mu peas ilmet, aga see on ka kõik. Mis puudutab filosoofiat ja religiooni, siis pärast seda, kui olin uurinud, millised on lõppvoorud (väitlemine, võõrkeeles kirjutamine jms), loobusin. On endal ka kergem. Võiks ju sel perioodil natuke rahulikumalt võtta, et arvestuste nädalaks kogu energia nii välja imetud ei oleks.
Minu suureks kurvastuseks ei saa Klassikaraadiot minu raadioga kuulata. Sagedusevahemik on nii väike, et puhast heli lihtsalt ei ole võimalik kätte saada. Ja Mozartit segatuna mingi kahinaga - tänan ei! Sestap kuulan aina uuesti ja uuesti Andrew Lloyd Webberi loomingut. Kõik see popmuusika on mind surmani ära vaevanud. Vabandust.
Õnneks näitab ETV2 reede õhtuti oopereid. "Boheemi" juba magasin maha, järgmisel nädalal on "Carmen", näis, kas sellega läheb paremini. Veebruaris ja märtsis lähen Vanemuisesse ka ooperisse, mis on muidugi sada korda parem kui telerist jälgida.
Tahaks midagi ilusat öelda neile, kes praegu üksi kodus istuvad ja poole kõrvaga Eesti TOP 50 kuulavad, aga ma ei oska. See tähendaks, et ma peaksin ütlema midagi sellist, mis mind ennastki lohutaks, kuid ma ei ole kindel, mis see küll oleks.

2011. aasta kokkuvõte

2012-01-03T15:48:00.003+02:00

Mõtlesin teha kokkuvõtte eelnevast aastast. Lõppude lõpuks, sinna jäi ju nii mõnagi meenutamisväärset. Kuna mu mälu on selline, nagu on, kasutan peamiselt oma blogi abi. Ma olen siin üsna enesekeskne, maailma vapustanud sündmustest ma suuremat juttu ei tee.

Jaanuar 2011
Ausalt öeldes ma ise sellest suurt midagi ei mäleta ja ega blogi ka väga suur abimees pole, kuivõrd ma jõudsin 31 päeva jooksul teha vaid 2 postitust. Ma tean, et vaheaeg möödus lebotades ja kolmandal perioodil oli füüsika. Lisaks, mida siin ei ole mainitud, kuid mis on siiski suurt rolli kogu aasta mänginud: J. soetas koju Fabrizio, mis tähendas, et käisime vahel ka lume sees jalgpalli mängimas.

Veebruar 2011
Avaldasin esimest korda soovi, et mulle kuluks üks poksikott ära. Jah, ma tahan seda siiani! Lisaks meenutas blogi mulle, et 11. klassi teisel poolaastal sai päris kenakesti ajaloo uurimustööga tegeletud. Ja lõpuks jäi see ikkagi viimasele hetkele, nagu alati.

Märts 2011
Esiteks see, et ma peaksin tulevikus vähem mõistatuslikult kirjutama, sest ma ei saa ise ka enam hiljem midagi aru. No kuulge! "Muide, ma nägin unes rekonstruktsiooni enda suvisest rattaretkest Tartu-Mõisaküla. Või siis tulevikupilti sellest, kuidas ma seda sel aastal uuesti teen, kuidas võtta. Oli nii positiivseid kui negatiivseid erinevusi. Ma vist ei taha neil pikemalt peatuda." Mis erinevused need siis olid? Teiseks minu blogi loetum postitus läbi aegade - ""Raamatud on külmad ja kindlad sõbrad" - V. Hugo" 26. märtsist. Kolmandaks tundub, et ma olin aeg-ajalt päris rõõmsameelne, kuid mine sa tea. Ja vormel ei alanud siis, kui pidi algama.

Aprill 2011
Üks asi, mis ei ole enam endine: ma käisingi jooksmas umbes need kaks korda, millest ma aprillikuus rääkisin, midagi pikemaajalist sealt ei tulnud. Üks asi, mis on ikka endine: mulle meeldib süüa šokolaadikooki vaniljejäätisega ja sinna kõrvale kohvi juua. Kui ma õigesti mäletan, jäi aprillikuu sisse ka üks kuni kaks sünnipäevapidu. Üks neist ei olnud nii vahva, teine oli päris tore :).

Mai 2011
Mai tundus lihtsalt vahva kuu. Sirelilõhn, värskelt niidetud muru lõhn, kummalised paranoiad, patriootlikud laulud, üleõppinud tudeng... Jah, umbes millestki sellisest olen ma kirjutanud. Sel perioodil oli kolm kirjandust samal ajal (maailmakirjandus, näitekirjandus ja Erni), seega oli vaba aeg veel minimaalsem kui tavaliselt. Sirelid ja värskelt niidetud muru said strateegiliselt väga õigesse kohta paigutatud.

Juuni 2011
Oojaa, Lõunakeskus ja suveniiripood, minu kaks tööotsa. Suveniiripoes läbisin küll ainult koolituse, müüjaks ma ei läinud, aga juba seegi oli piisav. Ja nagu ikka, mingil hetkel pakkisin oma asjad kokku ja läksin Mõisakülla. Muide, ma nägin hiljuti unes, et riisusin Mõisakülas heina. Ohh, miks on alles talv? Ja veel lumeta talv!

Juuli 2011
Juuli sissekandeid lugedes süvenes suveigatsus veelgi. Oojaa, need (tee)(risti)retked, burgerid, lõputu kohvijoomine, sugulaste külastamine... Ja ometi tundub see just tagantjärgi meenutades nii tohutult vahva. Siis... oli see tavaline. Aga igatahes ma olen 100% kindel, et 2012 suvi tuleb vähemalt sama tegus.

August 2011
Osa augustist läks tavalisele suvisele askeldamisele, kuigi mõnikord tuli end motiveerida. Osa suvest olin ma veel Mõisakülas. Tuli ette loomingulisi hetki, tuli ette pettumisi, tuli ette kahetsust. Tuli ette mõistmist. See oli august 2011.

September 2011
Jälle kool... Ja kuna aeg liigub praegusele hetkele lähemale, on kõik ka paremini meeles. Juba on näha märke... kõigest. Ja rohkemat ma ei oskagi tegelikult öelda.

Oktoober 2011
Märke on rohkem. Nojaa, mis siin ikka salatseda, eks ma olin ju üsna segaduses ka. Kool, õppimine, teate, see kõik hakkas üle jõu käima. Juba nii kooliaasta alguses... Aga õnneks on mul M., L. V., K., H., H. ja teised. Eriline tänu M.-le.

November 2011
Mulle tundub, et olen sellega juba terve igaviku tegelenud, aga esimesed kirjalikud tõendid minu blogis ilmuvad tõepoolest alles novembrikuus. Jah, ma olen härra Elfi peale ikka veel pahane, aga ausalt öeldes on sellest kama kaks, sest asjad näivad laabuvat. Natuke veel üldist iiveldustunnet ja saamegi novembri.

Detsember 2011
Natuke skoorimist, sellega seoses palju ootusi-lootusi. Ja tohutu väsimus ja tüdimus koolist, millest ma nüüd hoolega taastuda püüan. Ega palju ei olegi enam jäänud ju. Ja jõulud olid mustad!!! Seda ma ei andesta!
Aasta sai ära saadetud ülitoredate inimeste keskel. Vanasse aastasse jätsin ka selliste delikatesside nagu kaheksajala ja tigude proovimise. Kaheksajalg oli parem.

See aasta on senimaani läinud rahulikult. 1. jaanuari magasin suures osas maha, olles ärkvel umbes 4-5 tundi, millest 3,5 vaatasin Titanicut. See oli lihtsalt kohustuslik! Kavatsesin juba eile jälle tegusaks hakata, aga ärkasin alles kahe paiku ja leidsin, et hilja juba... Ja nii lükkus kõik tänasele. Ma olen graafikust maas, aga teate, sellest on ükskõik, kui ma ainult kooli minnes puhanud oleksin!

Jõuluootus

2011-12-18T15:33:00.000+02:00

Rahvas teeb jõulusisseoste. Kümned isad-emad tulevad Barbide, Legode või mudelautodega ja lasevad need rohelisse või roosasse paberisse pakkida, mõned lasevad isegi lehvid peale panna. Ja keset seda rõõmu nende õnnelike laste pärast mõtled äkki, et kuhu on see MÕNUS sagin kadunud? Selle asemel, et ise pakkimisega natuke vaeva näha ja pusida, lastakse kingid võhivõõral panna paberisse, mis katab ilmselt juba sadu kinke. Ma ignoreerisin ka natuke reegleid ja ei toppinud nii ohtralt Prisma kleepse kingituste peale. Kujutage ise ette - kas Jõuluvana tooks siis kingitusi, millel on Prisma märk peal? Tarbijaühiskond rikub kõik hea, ilusa, muinasjutulise ja vale meie ümbert - muidugi juhul kui see ikka on vale. (0n.)
Eile õhtul vaatasin ETV2 programmi. Esmalt "Norbertit ehk Nukumaja", seejärel "Maaletulekut", Tõnis Mäe laule ja viimaks "Kuldrannakest". Ja ikka oli "Kuldrannake" see kõige parem. Lihtsad inimesed istusid ja kuulasid muusikat. Vaatad neid vanu inimesi, nende muhedaid rõõmsaid nägusid ja tuju läheb heaks. Seda pilti ei anna sõnadesse tõlkida, seda peab ise nägema ja tundma. Jah.
Küünlaid ja teed!

Võit iseenda üle on esmane ja kõige suurim võit (Demokritos)

2011-12-10T14:47:00.000+02:00

Seekord ei kirjuta ma millestki ebameeldivast, seekord ei kasuta ma lauselõpumärgina kolme punkti, seekord ei ole skooril mingit tähtsust, seekord las olla lihtsalt midagi ilusat ja head. Kõik mured ja vaevad ja kunstiajalugu kadugu vähemalt hetkeks mu peast välja, et ma saaksin näha ka kõike head enda ümber. Vahel lihtsalt on vaja endale meelde tuletada, et kõige selle rabelemise juures ei tohiks hingamist unustada, sest olgugi see meil reflektoorne toiming ja näiliselt funktsioneerib peaaegu alati tõrgeteta, ongi just kõik iseenesestmõistetav eriti aldis kaduma.
Mis mulle varem tundus mõistetamatu, on muutunud arusaadavaks ja mis enne oli arusaadav, on nüüd peaaegu et müsteerium. Ma ei ole kindel, kas see vahetus on tingimata hea, kuid ilmselt siiski vajalik. Vähemalt mingil etapil elust olen ma tundnud, et saan end ümbritsevast ka aru ja kui minu hinnangud hiljem ka (näiliselt) valeks osutuvad, mis seal's ikka. Tegelikult ei ole mateeriat niikuinii olemas, põhjuseid me ei taju ja üleüldse, kes saab sajaprotsendiliselt kinnitada, et ma eksisteerin? Ei, ma ei võta filosoofiatunde liialt südamesse, ega ole ka enda eksistentsis tõsiselt kahtlema hakanud (muide, paremini kui Hume suudab minus kahtlusi külvata Kehlmann, aga õnneks ei saabunud nad minu ellu ühel ajal), kuid kummalisel kombel aitab empiristide mõttekäik minus selgust luua. Ma isegi ei tea täpselt, kuidas nad oma kõikehävitavaid väiteid põhjendasid ja ma ei ole neid ka oma igapäevaelus esinevate küsimustega kokku viinud, ma ei ole isegi ühtegi taolist mõtet oma peas valmis mõelnud, ent sellegipoolest see mõjub. Paradoksaalsus mõjub alati, kas hästi või halvasti, see on iseküsimus. Peamine on, et see ükskõikseks ei jäta, sest ükskõiksus on kõige hullem, mis üldse juhtuda saab. Kui Teile tundub, et ma võtan kõike liiga kergelt, palun öelge midagi absurdset ja vaadake, et ma ikka reageeriks. Talveuni ei ole vabandus.
Üht pean ma siiski märkima: Ülikooli raamatukogu pingutab puhuritega üle. Siin on külm! Kuna ma lubasin positiivseks jääda, siis ma jäängi, ja küllap suudaksin ka mõne vettpidava argumendi välja mõelda, milleks see jahedus hea on, kuid ilmselt on Teil vähemalt sama hea kujutlusvõime kui mul, seega las jääda seis võrdseks ning põhjendused igaühe enda südamele.
Ja sellega ongi ilus lõpetada.

Kuidas juua kiiresti kohvi vol 2

2011-12-06T19:27:00.000+02:00

Ja veel kiiremini läheb kohvi joomine siis, kui skoor on 5/16 ja viimane vastus on peaaegu positiivne! Mis saaks olla veel innustavam?

Muide, ma olen juba pikemat aega tahtnud mainida, et mu parem Mõmmik kriuksub kuidagi kummaliselt. Ju see siis on tema eripära.

Ja veel üks huvitav tähelepanek: mida algelisem loom, seda huvitavam on selle kohta esitust teha. Kaladest, lindudest ja imetajatest lihtsalt ei viitsi pikalt kõneleda (rääkimata sellest, et imetajate siseehituse kohta ei leidu üldse häid jooniseid, erinevalt näiteks hüdrast), samas kui käsnadel või ämblikel võiks pikemaltki peatuda. Tigudel ka. Eks näis, mis neljapäeval välja tuleb.

Tegelikult peaksin homseks muusikaajaloo tööks õppima, aga see on juba vähemtähtis.

4/16

2011-12-05T19:41:00.000+02:00

Kohvi joomine läheb kiiremini arvuti taga istudes ja meili avanemist oodates kui tugitoolis istudes ja täielikult kohvile pühendudes.

Eile võtsin lõpuks bioloogia käsile ja kuni keelikloomadeni sai esitlus enam-vähem tehtud. Täna jätkasin ja sain teada, et Uus-Meremaal elab selline tore loom nagu tuataara ja et tõukjalalistel pole tundlaid. Palun küsige mult jaanuaris nende kohta!

Muide, täna oli Kakleja jälle raamatukogus. Eelmine kord ta ei saanud arvutiga läbi, täna ta sõitles koopiamasinat. Lasi oma lugejakaardi oma 15 korda lugejast läbi (ja iga korraga käis kaasas kaks piuksu!), kuid see keeldus töötamast. Ja jälle lahkus Kakleja tusaselt omaette sõimates...

Ja see oli hea, et sain täna üksi koju minna, sest ma olen maailma pärast nii nördinud. Ma kaalusin ajalootunnis korduvalt, kas kõndida klassist välja või mitte, aga hoidsin end tagasi. "Soviet Story" ei ole minusugustele mõeldud...

OMG, juba on detsember ju!

2011-12-02T20:02:00.000+02:00

Niisiis. 3/16. Nüüd on nädalavahetus vahel, uute vastusteni läheb aega.
Avastasin, et vähemalt reedel, pärast proovieksamit ja üllatavalt pikka aktust ei ole võimalik järjest üle 5 kirja kirjutada. Ma loodan, et ma ei unustanud midagi olulist...
Jätkan homme.

Vahemärkus

2011-11-29T15:55:00.000+02:00

Ma ei tahtnud midagi muud öelda, kui et skoor on 2/5. Negatiivsed vastused, olen hiljaks jäänud. Ei! Ma nean Hr Elfi taas maapõhja!

Protsess

2011-11-23T18:12:00.000+02:00

Mul on nüüd kodus arvuti, mis töötab jube aeglaselt. Kahtlustan, et minu suhe temaga hakkab toimima umbes taolise skeemi järgi: hiireklikk - ootamine - ootamine - hiireklikk - ootamine - trükkimine - ootamine - ootamine - ootamine - hiireklikk - ootamine - ootamine - hiireklikk - ootamine - ootamine - ootamine - ootamine - ootamine - palju hiireklikke - ootamine - ootamine - obadus vastu arvutit.
Et seda ei juhtuks, eelistan endiselt raamatukogu arvuteid, hoolimata sellest, et täna sattus mulle jälle hr Undaja.

Täna saatsin oma esimese motivatsioonikirja ära. Arenen. Võib-olla. Edasi peaks igatahes lihtsam olema, kuivõrd nüüd on vaja ainult üht lõiku muuta ja saangi uue variandi, mille saan siis järgmisesse organisatsiooni saata. Ma tõesti loodan, et ma jõuan ka kuskile välja.

Mainimata ei saa jätta ka seda, et eile oli mitteametlik demagoogiapäev. Palju palju demagoogiat, vähe konkreetseid vastuseid.

Liblikatiibadega tuuleveskid

2011-11-15T23:30:00.000+02:00

Mõtlesin, et võiks täna ka tere öelda.
Tere!
Võiks veel paljutki öelda, meil on ju nii palju ilusaid sõnu. Paraku ei ole ilusate sõnade mõtestamata loopimises midagi head, sellega ma muudaksin neid ainult tavapärasemaks, kulunumaks, igavamaks, väärtusetumaks. Ei, parem hoian neid selleks puhuks, kui ühel hetkel peaks inspiratsioonipuhang peale tulema.
Ma veetsin täna üle üheteistkümne tunni koolis. Ülehomme on Betti Alveri luulepäevade koolivoor. Ilmselgelt oleme natuke ajahädas. See käib juba sel määral asja juurde, et kui ei oleks kaost enne esinemist, tunduks mulle tõenäoliselt, et midagi on väga valesti. Neid asju, mis on väga valesti, on juba niigi palju.
Lihtsalt tahaks endale üheks päevaks laenata liblikatiibasid, et kerge võnkleva lennuga kõigele ülalt alla vaadata. Endale, koolile, probleemidele, elule.

Pesumasin

2011-11-14T23:26:00.003+02:00

Uperpall.
Kõik on segi. Tuba. Mõtted. Inimesed.
Jalgpall. Oo, sellest me ei räägi. Änam ei jäksa. Rahu. Rahu. Vaherahu. Versailles' vaherahu, 28. juuni 1919. Saksamaa kaotas kõik kolooniad, territoorium vähenes, sõjaväele seati piirangud, Reini jõe piirkond kuulutati demilitriseeritud tsooniks ning tagatipuks tuli maksta reparatsioone.
Sakslased 1919. ei ole samad, mis sakslased 2011. Sebastian Vettel, mis Sinuga pühapäeval juhtus? Ma lihtsalt ei uskunud oma silmi ega kõrvu! Viimane??
Pühapäev oli üldse kurjast. Miks Stig, miks mitte Getter? Ei.. Ei!!
Ikka ja alati EI. Härra Elf, Sa juba ütlesid jah, miks Sa siis nüüd äkki teatad, et mõtlesid eid? Õigemini, Sa vist ei mõelnudki, sest kuidagi äkki avastasid Sa, et talv-kevad on kuidagi töökas aeg. Ükspuha, saan ka ilma. Saan. Saan. Saaan!
Teistpidi uperpall.

Kiratsemine

2011-10-26T14:23:00.000+03:00

Olen alustanud uut Ülikooli raamatukogu hooaega. Esimesel korral sattus mulle arvuti, mis oli kole aeglane ja mille hiir ei töötanud normaalselt. Teisel korral sattus mulle kole-kole-kole aeglane arvuti. Sisselogimisest reaalse kasutama hakkamiseni kulus umbes kuus minutit. Ja täna on mul arvuti, mis teeb kõrge helisagedusega häält, nii et mul on pidevalt tunne, et ta plahvatab. See-eest on ta senistest kõige kiirem.
Minu kõige loomingulisem aeg on õhtul kuue-seitsme või kümne-üheteistkümne paiku, soovitavalt kodus, mõnusa poolhämara valgusega, kusagil võiksid põleda küünlad. Seetõttu on väga keeruline kirjutada näidendit keset päeva erksalt valgustatud raamatukogu arvutisaalis, kus on alati jube palju inimesi ja kus koopiamasin pidevalt töötab. Ja siin ei saa teed juua! Nii ei ole midagi imestada, et asi üldse ei edene. Jah, see on seesama näidend, millega ma juba suvel alustasin ja millega ma nüüd ligi kaks kuud üldse tegelenud ei ole. Päris kummaline oli seda pärast nii pikka aega lugeda - ma olin juba tegelaste nimedki osalt unustanud. Positiivne on see, et jube tüütu tegelane mõjus ka nüüd jube tüütuna ja muhe vanamees ikka sama muhedana. Aga üldiselt olen ma ikkagi ummikus. Pean midagi välja mõtlema... Ideaalne oleks, kui saaksin kusagil läpaka tuuri panna.
Tegelikult olen ma ka mitme positiivse uudise osaliseks saanud. Loodame, et jätkub samas vaimus.

Arvestuste nädal

2011-10-20T15:19:00.000+03:00

Arvestuste nädal tähendab roosaksvõõbatud füüsikakonspekti, millest tund aega pärast tööd enam midagi ei mäleta, kõikjal vedelevaid kirjandusteemalisi lehti, kust püüad iga hinna eest mõnda ideed välja pigistada, ja seda, et kohv läheb kaks korda ümber. Õppimine üldiselt tähendab seda, et kõik jäetakse viimasele hetkele ning see reegel kehtib ka arvestuste ajal. Kui arvestus on kell 13.10 ja sellele pääsemiseks on vaja neljast loetud teosest igaühe kohta teha umbes kaheleheküljeline infoleht, siis kõige mõistlikum aeg alustamiseks on sama päeva hommikul kell 7.
Ja kui kõige sellega ühele poole saab, algab vaheaeg.
Minul näiteks juba algas.

P.S. Asjad liiguvad väga kummalisel moel. Keegi ei liiguta neid... näiliselt. Aga... mis toimub?

Period of doubtfulness

2011-10-11T20:42:00.000+03:00

Ma lihtsalt ei oska seda kirjeldada, neid tundeid ei ole veel sõnadesse tõlgitud, või kui on, siis kuidagi kohmakalt, nii nagu peaaegu igas filmis tundub kummastav, kui "c'mon" on tõlgitud kui "tule nüüd". Ilma kontekstita on mu laused niikuinii poolikud, nagu A. H. Tammsaare tsitaat "Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus.". Järgnev lause "Tööd tehti, vaeva nähti, aga armastust ei tulnud" jäetakse targu välja. Ja minul ei ole nii palju aega ega tahtmist teile kõike kirjeldada, paari lausega aga ei ole võimalik tõest pilti edasi anda. Kas seda tõest pilti üldse ongi? Ainult mina tean kõiki aspekte, aga neid edasi andes ma moonutan neid tahtmatult, näitan neid oma vaatenurgast. Kuidas saakski keegi siis objektiivse hinnangu anda ja öelda, mis tegelikult lahti on.
Võib-olla üks inimene siiski.
Aga mina ei tea sedagi, kas see inimene olemas on. Kunagi oli.

Pall pall pall põrkab ja põrkab, aga ei...

Üks hästi veedetud ja üks hästi alanud päev

2011-10-09T13:14:00.000+03:00

Sebastian Vettel on nüüd kahekordne maailmameister! Ja nagu ta ütles - "It has been a fantastic year and the best thing is that it is not over yet!"
Kui Seb eelmisel aastal tiitli võitis, siis ostsin selle puhul Red Bulli. Seekord leppisime H.-ga kokku, et ostame mingit suvalist energiajooki, mis on odavam. Tegelikult ma pean H.-le millalgi lähiajal kaljaekstrakti ära viima - eile istusime jälle Ülenurmel, ajasime juttu ja saime palka. Ja boonusena ka kaljaekstrakti, millest saab ÜLIHEAD naturaalset kalja. Ausalt.
Eile oli üldse tore. Pärast piletimüüki jõudsin korra kodust läbi käia, siis suundusin M. juurde. Veetsin õhtu M., K., paprika, lillkapsa, kurgi, krõpsude, dipikastme, viinamarjade ja juustuga... Punane ja Must, Baila, Alias... Ja nii kõik edenes. Koduteel läksin Rüütli tänavalt ka läbi, et näha, keda seal veel näha on. No loomulikult oli tuttavaid nägusid küllaga :).
Muide, tegelikult peakaid politseinikud kedagi arreteerides laulma "Hands up, baby, hands up, gimme your gun, gimme gimme your gun gimme gimme!"
Tänase päeva lubasin asjalikult veeta. See tähendab "Piiririigi" lugemist, kunsti õppimist ja matemaatika ülesannete lahendamist. Inglise keeles oli vist ka midagi teha?
Mida ma siis veel siin teen?

Sinise-oranžikirju sügiseunenägu klaaspurgis

2011-10-05T23:15:00.000+03:00

Lugemine. Kunst. Lugemine. Kunst. Paljud muud asjad. Sisemuses.
Punkt üks. Kui sul on raamatu lõpuni circa 30 lehekülge jäänud, see tähendab ümmarguselt tund aega lugemist, ja pärast seda on vaja veel kubismi ja futurismi õppida, aga uni vägisi peale tikub, ei ole mõistlik suurt tassi kohvi teha. Lõpetasin natuke üks läbi ja püüdsin siis magama jääda. Kell 2.18 vaatasin kella - ma olin ikka veel ärkvel. Ilmselt uinusin väheke enne kella kolme. Õnneks oli hommikune kohv peaaegu sama ergutav, niiet ma olin kirjandusetunnis liigagi energiat täis. Meil oleks võinud kehaline olla - ma oleksin kindlasti pikamaajooksus parema tulemuse saanud, kui esmaspäeval.
Muide, ma armastan selliseid sügispäevi nagu täna. Selge taevas, päikesekiired värvilistele lehtedele valgust heitmas ja see mõnus lõhn! Mis saaks veel parem olla? Eriti kui tuled koju hea tujuga, et õpetajate päev on korda läinud, et tagasiside on seni läbi ja läbi positiivne olnud.
Millegipärast ei mäleta ma oma viimase aja unenägusid. Kas asi võib olla selles, et ma olen liiga väsinud või selles, et mul on reaalsuseski piisavalt huvitav ja hea olla? Kokkuleppeliselt võib seda ju reaalsuseks nimetada. Vist...
Ei, siiski, ma nägin hiljuti unes, et sain kunstiajaloo kontrolltöös ühe osa 5- ja teise 4-. Eks homme paistab.
Ja ma olen täiesti teadlik sellest organiseerimatusest, mis selles tekstis valitseb. Hüplik, sidumata tekst, nagu öeldakse. Jaa, aga mis parata, kui mõtted vähemalt sama sinkavonkaliselt liiguvad, tavaliselt veel ebakorrapärasemaltki. Mõned mõtted on enne kadunud, kui need sõnadeks formuleeruda jõuavad. Ma ei teagi, kas tunda selle üle pigem rõõmu või kurbust, aga ükskõikne ma enam olla ei või, mitte ei või!

Aga seda nad ju ongi...

2011-09-29T17:53:00.000+03:00

Inimesed on ilusad ja head. Ka need, teised pigem negatiivsete sõnadega iseloomustaksid. Mulle on oluline, mida mina kelleski näen, mitte see, mida teised mulle näitavad. Need kahepalgelised ei märka, et oma ränga pronksist sõrmega osutades varjavad nad osa inimesest ära ega näe enam tervikut. See-eest on lihtne käsi õieli seisvat inimest nähes järeldada, et tegu võib olla ühega neist, kes oma arvamust selle sama käega teistele jagavad või koguni vägisi pihku suruvad. Võtke! Ei, mis mõttes te ei tea, kas tahate? Võtke julgelt, aus kaup! Ja nii nad kõik vooluga kaasa lähevadki.
Ja nii nagu ei suuda keegi veenda mind, ei suuda mina veenda kedagi. Kui ma seda teeksin, siis oleksin mina jällegi see tolgus, kes oma tõekspidamisi nagu õunu turul jagaksin. Võtke! Minu arvamus erineks teistest ainult selle poolest, et see on positiivsem, muud midagi. Ja vaevalt et minagi suurim optimist inimeste osas olen. Oh ei!
Aga ikkagi on inimesed ilusad ja head. Mõelge sellele mõnikord.

Motivatsioonikiri iseendale

2011-09-26T23:05:00.000+03:00

Marilyn, sul oleks aeg endale tunnistada, et sa oled üks laisk tolgus, kes aina otsib vabandusi, et kohustustest kõrvale hiilida. "Ma ei saa hetkel", "ma olen väsinud", "ma tahan seda filmi näha", "mõte ei tööta praegu", "ma vajan vaheldust", "mul on nii palju asju teha, kõiki ei jõuagi", "las teised annavad ka oma panuse", "aga ma tegin ju tunamullu midagi taolist", "miks mina?", "hiljem jõuab ka", "ma valin ise, kuidas oma aega sisustan"... Pane oma suumulk kinni ja tee ükskord midagi kasulikku ka ära!
Ja selline peaks siis šokolaadi saama! Mille eest? Halamise?
Marilyn, ole hea ja tuleta meelde seda Rousseau tsitaati, mis sulle kunagi tohutult meeldis. Ja mõtle järele, kas sa käitud selle järgi. Ei käitugi? Milline üllatus! Paras koht enda haletsemiseks? Ei, paras koht enda muutmiseks.
Ja kas sa tõesti arvad, et su suhtumine läheb aja jooksul niisama heast peast paremaks? Ootad kaks kuud ja oled kui uuesti sündinud? Veedad aasta kusagil mujal ja oled uus ja tore inimene? Eksid, kallike, nii need asjad ei käi.
Kõik algab sellest, kui ütled endale "Tee see asi nüüd ära, Marilyn!" ja siis võtadki selle reaalselt käsile.
Et saada töövarjupäevale, tuleb kirjutada motivatsioonikiri. Ehk peaksin ma aeg-ajalt endale motivatsioonikirju kirjutama, et endale sõnade ja tegudega näidata, et ma tõsiselt tahan midagi. Olgu see siis või šokolaad.
Nüüd!

Sesuatu

2011-09-20T17:32:00.000+03:00

Laupäeva õhtul pimedas surnuaias liikudes võib juhtuda, et kõnnid kivihunniku otsa ja kaotad peaaegu tasakaalu. Aga ehk ei ole parajasti taskulambi otstarvet täitva mobiiltelefoni õhulend sellega üldse seotud, võib-olla ta ehmub hoopis pinkide peale nagu H., mine sa tea. Ma ei tunne enda telefoni hingeelugi nii peensusteni, rääkimata siis võõrast.
Ülimalt mõnus on end võõras autos teki sisse keerata ja päikeseloojanguni raamatut lugeda. Ka järgmisel hommikul pärast kohvijoomist on see päris meelepärane tegevus. Siiski sa tead kogu see aeg, et ühel hetkel vallutavad õunad ja tomatid ja tõugud auto ja see kaunis idüll leiab oma lõpu. Tagatipuks tuleb tekk ka tagasi viia.
Võiks ju arvata, et kui end kodus teki sisse keerad ja veel tassi kohvi kõrvale keedad, on ka päris hea olla ning lugemine läheb päris libedalt, aga ei. Ei. See ei ole nii lihtne. Segavaid faktoreid on liiga palju ja siis sa avastad ühel hetkel, et kuigi sa oled mitu lehekülge edasi jõudnud, ei saa sa absoluutselt aru, mis toimub. Täpsem olles - sa mõtled parajasti šokolaadist ja sellest, kui hea oleks seda kohvi sisse kasta, seejärel lasta sel suus sulada ja veel lonks kohvi peale juua. Aga šokolaadi ei ole ja sa pead oma tähelepanu suunama Härra X-le ja Härra Y-le.
Minust võiks praegu Blue Meanie saada, kes teisi õunapommidega pommitab. Õunaga pihta saades kõlab kume hääl ja ohvrid tarduvad paigale, muutudes ise pisut rohekaks. Vähemalt nii toimis see Pipramaal. Võimalik, et meil siin on teistsugused reeglid ja õunad sobivad tõepoolest ainult säiliste valmistamiseks.
Kõige olulisem on siiski see, et ma nägin täna öösel unes pirnikaramelle.

Sarimõrtsukad ja skisofreenikud

2011-09-08T14:55:00.000+03:00

Leidsin Õhtulehest artikli, kus kõneldakse, et sünnikuu võib mõjutada inimese tulevast elukutset.

"Teadusuurimused annavad alust arvata, et põhjus peitub ema rasedusaegses kokkupuutes päikesevalgusega. Päike vallandab organismis D-vitamiini tootmise. Vähene päikesepaiste beebi esimestel elukuudel võib kaasa tuua kestvad tagajärjed kogu eluks. "Need mõjud on väiksed, aga väga-väga selged," kinnitab Oxfordi ülikooli neuroloog Russell Foster. "Ma ei ole astroloogia eestkõneleja – see on jaburus –, kuid me pole hooajaliste mõjude suhtes immuunsed. Tundub absurdne, et sünnikuu võib mõjutada elušansse, kuid see, kui kaua sa elad, kui pikk oled, kui edukas koolis oled, sinu kehamassiindeks täiskasvanuna, see, kas oled ärksam hommikul või õhtul ning kas sul võivad tekkida mõningad haigused – see kõik on mingis ulatuses seotud aastaajaga, kui sa emaüsast väljud."
Jaanuar
Ohtralt perearste ja võlgade sissenõudjaid, keskmisest vähem kinnisvaraagente. Jaanuaris on sündinud näiteks Elvis Presley.
Veebruar
Suur hulk kunstnikke ja liikluspolitseinikke, kuid vähe füüsikuid. Veebruaris sündinutel on kalduvus narkolepsiale.
Märts
Rohkelt lendureid, aga ka muusikuid – näiteks Lady Gaga ja Diana Ross.
Aprill
Suurem oht tervisehädadele ja keskmisest madalamale IQ-le. Aprillis on sündinud õige mitu diktaatorit, näiteks Hitler ja Saddam Hussein.
Mai
Tugevad poliitilised traditsioonid, näiteks John F. Kennedy ja Tony Blair. Šansid saada Inglismaa jalgpallikoondise kapteniks on nigelad (kui välja arvata David Beckham).
Juuni
Suurim tõenäosus kõrge ülemuse sünniks. Viimasest 22 Nobeli rahupreemia laureaadist on juunis ilmavalgust näinud viis.
Juuli
Suur hulk müürseppi, rongijuhte ja kunstnikke. Kõva Harry Potteri kuu: juulis on sündinud nii võlurpoisi looja J. K. Rowling kui ka filmide peaosatäitja Daniel Radcliffe.
August
Samuti arvukalt müürseppi, aga ka hiljutisi USA presidente (Bill Clinton ja Barack Obama).
September
Suured šansid eduks õppetöös ja spordis.
Oktoober
Suurim tõenäosus kaua elada – 215 päeva kauem kui märtsis sündinutel. Oktoobris on sündinud Briti ekspeaminister Margaret Thatcher ja praegune valitsusjuht David Cameron.
November
Suur hulk sarimõrtsukaid ja skisofreenikuid.
Detsember
Keskmisest rohkem hambaarste ja nii ilmalikke kui ka vaimulikke messiaid Jeesusest Stalini ja esimees Maoni."

Huvitav, miks novembri kohta näiteid ei ole? Aga palun, ma võin ühe pakkuda - MINA!
Tegelikult ma tahtsin seda ka öelda, et nõmm-liivatee õied näevad vees välja nagu vetikad.

Kasutage võimalust ja tehke oma ajaga midagi tarka

2011-09-06T18:29:00.000+03:00

Mu sall lõhnab kergelt suitsuvorsti järele. Laupäeval oli Ülenurmel Tartu sügisnäitus, kus mina olin üheks piletimüüjaks ja kus muuhulgas toimus ka laat. Nagu ikka sellistel puhkudel tuli ka seekord kasutada võimalust ja osta õiget toitu. Suitsuvorst ja Saaremaa superhalvaa mahutusid minu kotti salli embusesse. Ja nii see suitsuvorstilõhn sallile külge jäigi...
Ma kasutasin ka võimalust endale tõuaretajate salatit, kala, liha ja kooki sisse kühveldada ning hiljem Põllumajandusmuuseumi töötajatele mõeldud pidusöögil osaleda.
Kui juba võimaluste realiseerimiseks läks, oleksin võinud ka sigu sügada, aga aega kippus napiks jääma ja viimasel hetkel otsustasin, et las need põrsad olla.

Koolist nii palju, et kui raske ärkamine välja arvata, on päris tore. Eriti kui üllatuskülalisi näeb :).

Täna lähen ma Tartu Comedy Night'ile. Kodustest klounidest mulle ei piisa.

Ma olen Céline Dion'i laulust "A New Day Has Come" sõltuvuses.

Mihklikuu esimesel päeval

2011-09-01T16:37:00.000+03:00

Ja ongi jälle käes esimene september ning algamas järjekordne kooliaasta. Natuke raske uskuda, et juba kaheteistkümnes...
Meie esinemine läks täna... enam-vähem, aga meid ei olnud praktiliselt üldse kuulda ega näha. Tegelikult ei ole avaaktusel kunagi. Samas oli äärmiselt lahe tunne meie näiteringi gängiga Hugo parki jalutada, kaasas mingid maltsad, minul ÕS ja Ruubeni käes näiteringide mitteametlik maskott - redel. Puudu oli vaid "Eye of the tiger", aga me saime selle kujutamisega ise hakkama.
Ja sealt edasi teema, et naisi diskrimineeritakse, sest neil ei lasta kunagi redelit vedada. L. V. proovis, aga üsna kohe tuli U. ja sokutas redeli mingile teisele tüübile.
Teine halb asi on see, et ma jäin oma armsast 111-st ilma ja pean nüüdsest leppima 113-ga. Ma arvan, et väga vabalt võib juhtuda, et mõnel unisemal hommikul lähen vale kapi kallale muukima.
Homsel päeval ootab mind ees juba täispikk koolipäev (mis on reedeti vaid 6-tunnine) matemaatika, filosoofia ja inglise keelega.
Sel õppeaastal õpin hästi. Ka füüsikat.
Ja võtan vabalt, olen aktiivne igasugustel üritustel ja püüan seda viimast aastat võimalikult palju nautida.

See imelik imelik inimene

2011-08-26T17:57:00.000+03:00

Kõik need halvad tunded käivad ju inimeseks olemise juurde. Kui me saaksime alati olla rõõmsad, rahulikud, optimistlikud, erksad, oleks küll lõpmata vahva, aga siis me oleksime pigem keep-smiling-robotid, mitte inimesed. Ja inimesed on teadupoolest vahel pahurad, tujukad, nad teevad lolle asju ja ütlevad veel lollemaid sõnu ning kannatavad hiljem süütunde all, mis on vist maailma halvim tunne üldse. Teed mingi tüki, mida ei saa minevikust ega mälust kustutada ja muutud nukraks iga kord kui sellele mõtled... Aga pole parata, selline see inimene kord on, sellega tuleb leppida. Lohutagem end sellega, et eksimine on inimlik - mida rohkem eksid, seda rohkem inimene oled.
Ja vot just seetõttu ma tahaksingi olla kass või porr või hüüp või kakk või üks lahe putukas, keda ma kunagi aias nägin või keegi teine...

Üks hea inimene

2011-08-25T23:47:00.000+03:00

Mida ma küll teeksin ilma L. V.-ta?
Talle lihtsalt tuleb tunnustust anda. Ma tahaksin olla sama hea inimene kui tema, ma püüdlen selle poole.
Ja tegelikult on ka G. ülimalt tore ja mõistev ja kui ma kunagi võimaluse saan, siis näitan, et ka mina võin vahel rohkem inimese moodi käituda.

I', not totally useless. I can be used as a bad example.

I'll still be there for you...

2011-08-24T16:07:00.000+03:00

I'll be there for you
when the rain start to pour
I'll be there for you
like i've been there before
I'll be there for you
cuz you're there for me too...

Aga kui sa äkki avastad, et see inimene ei olegi sinu jaoks olemas, et tal on peaaegu alati midagi tähtsamat teha, et sa ei ole talle piisavalt oluline, et kuupäevadest kinni pidada, kas sa siis ikka peaksid tema jaoks alati kättesaadav olema? Kas sa peaksid jätma nädalavahetuse plaanidest vabaks, juhuks kui tal siis võib-olla on aega, hoolimata sellest, et sul oleks muidu kindel võimalus veeta kvaliteetaega mõnusas maakohas? Kas sa oled liiga isekas, arvates, et sõbrad peaksid võrdses seisus olema, mitte nii, et üks aina ootab ja teine aina unustab? Kas sa oled liiga isekas, kui ei taha aru saada, et kõigil inimestel ei ole võimalik tervet päeva ühe inimese pärast vabaks jätta?
Ma ju tahtsin nii olulistest asjadest rääkida... Miks sa siis mulle jälle nii tegid, K.? Kas sellepärast, mis mina kunagi Sulle tegin?

I'll still be there for you. But I won't cancel my plans because of you anymore.

When You Smile, I Smile

2011-08-18T17:26:00.000+03:00

Kui varem oli loogika selline, et alkohol aitab nõrku ajurakke hävitada, lastes tugevatel tegutseda (sest nõrgad surevad ju esimesena), siis nüüd on ka teaduslik põhjus, miks veini juua: klaas veini päevas võib aidata kaalu langetada, vähemalt Õhtulehe sõnul. Niisiis - kes minuga kaalu langetama tulla tahab, andku teada :). Ka muud viisid peale veinijoomise on teretulnud - mitmekesi on alati parem sporti teha. Üht inimest ma juba šokeerisin enda kaaluga...
Samas ei saa ma midagi parata, et Šokolaadikohvik pidevalt mu teele ette jääb. Seal on küll üks müüja, kes põrnitseb kliente pange-ennast-põlema-neetud-šokohoolikud!-näoga, aga eks selliseid nägusid kohtab tänavapildis nii sageli, et ma olen juba immuunne. Tõsiselt, inimesed võiksid rohkem naeratada! Ma tunnen rohkem piinlikkust pidevalt tõsise ja pahura näoga ringi kõndimisest kui omaette muigamisest. (Või mis muigamisest siin rääkida, kodus ma vahel naeran üksi päris maniakaalselt!) Ja kui keegi mulle naeratava näoga vastu kõnnib, muutun ka mina automaatselt rõõmsamaks. "Päev nõnda süngelt peale hakkas, et kartsin, täna kõik on hukas. Kuid lendasid need mured minema, kui keegi mulle rõõmsalt naeratas."
Ja naeratamiseks on ju põhjust - vein aitab kaalu langetada!

P.S. EI, jumala eest, ma ei kuula Bieberit!

Päevaplaan

2011-08-16T00:21:00.002+03:00

Täna ma:
- teen lõpuks oma toa korda. Nädalavahetusel tuleb E. jälle koju ja keerab kõik segamini, aga et tal see raskem oleks, koristan tema endisest koduskäigust allesjäänud laga ära.
- tegelikult võiks vannituba ka natuke koristada
- tegelikult võiks kogu korterit väheke kraamida, aga eks näis, kuidas jõuan
- lähen raamatukokku ja toon endale vajalikud raamatud. Loodan, et neist on ka abi.
- loen "Aeglase mehe" läbi
- keedan pirnimoosi (kui pirne alles jäi, ma ei ole tegelikult kindel, võib-olla tegi ema juba kõik kompotiks)
- teen midagi sportlikku: rattasõit, jooksmine või jalgpall
- püüan vähem Blue Meanie olla
- teen ka midagi lõbusat, et ma kohustuste kätte ära ei lämbuks.

Kui homme samal ajal kõik need punktid täidetud pole, võite mind õigusega sõnamurdjaks pidada.

Peaaegu täiuslik elu

2011-08-13T17:27:00.003+03:00

Ma olen natuke vähem kui surmkindel, et täna koorus mitu röövikut. Nad mõtlevad Jaapanist ja päevituskreemist, selle peale võin ma küll mürki võtta.

Ja kampsunid on täna kuidagi isepäised. Nad liiguvad ringi kellegagi konsulteerimata. See keegi olen mina. Niisiis on ilmselge, et ma ei tea, kus nad on. Neetud jooksikud!

Ma vaatasin kogemata ette ära, kes ANTMi võidab ja nüüd ma olen kurb.

Kui mu blogi pealkiri on Mõttetuse ja mõttekuse vaheline piir, siis see sissekanne jääb raudselt mõttetu poole peale, aga teadmiseks, et see ongi nii mõeldud. Maailmas tuleb saavutada tasakaal, isegi kui selleks tuleb sellised äärmuslikud meetmed kasutusele võtta. Kunagi te veel tänate mind.

See viimane osa kõlas nagu tulevase diktaatori kõne. Liiga palju vedelat marihuaanat ei tee vist head.

Ploomiploomiploomi!

2011-08-12T00:43:00.001+03:00

Jube ploomiisu on peal! Aga ei, Marilyn, söö õunu, söö palju õunu!
Kui kellelgi on palju üleliigseid ploome, andke julgelt teada, ma võin need kiiresti ära hävitada :).
Tulin täna Tartusse tagasi. J. oli mõned päevad üksi kodus veetnud ja olgem ausad - seda oli näha. Nõud olid pesemata ja neid oli igal pool, ausalt IGAL POOL. Vaene poiss oli toitunud burgeritest, popkornist ja muust rämpstoidust pluss teinud mingit magustoitu. Ma ei tea, kuidas seda nimetatakse...
Muide, ega kojutulek ka lihtne polnud, kui vedada kaasas jumal-teab-mitu-kilo-kaaluvat kotti pirnide, õunte ja tomatitega. Isegi 500 meetrit Mõisakülas oli tappev ja kui J. poleks bussi vastu tulnud, oleks ma tõeliselt otsad andnud. Viljandis oli vahepeatus ja nägin seal ootamatult M.-d ja väikest Mari-Liid. 2-aastane põnn tundus päris palju kergem kui minu pirnilaadung. Päris palju armsam ka :).
Kell on palju ja mina ajan palju tühja juttu.

Untitled

2011-08-08T13:09:00.002+03:00

Olen juba mitmendat päeva taas Mõisakülas. Seekord on see kuidagi... teistmoodi. Ma ei räägi sellest, et meil vahepeal kuus inimest külas oli ja pidime kuidagi üheksale inimesele magamisaseme leidma, ega isegi sellest, et vahepeal oli pidu, ma räägin sellest, et üle pika aja tahaksin ma siin kauemgi olla. Midagi erilist ei ole ma teinud, midagi erilist ei ole juhtunud. Istun ikka päeviti H. juures ja kohvitan... Tuju ei ole otseselt hea, ma ei ole üleliia entusiastlik, aga mõned asjad on mind pannud kõike teises valguses nägema. Lihtsalt tahaks midagi paremaks muuta, olgu see siis kas või maailm.

Sellegipoolest ei saa ma rääkimata jätta, kuidas ma laupäeval kella kolme paiku öösel siidripurk näpus koju jõudsin. Ma ei tahtnud tuld põlema panna, sest ma arvasin, et verandal on veel kellelegi ase tehtud, pealegi on elutoa ja veranda vahel aken, nii et valgus oleks ka teise tuppa paistnud. Kobamisi otsisin öösärgi üles, kobamisi liikusin oma heintega täidetud madratsi poole, saades vahepeal aru, et põrand on tühi, seal ei maga keegi. Imestus, et voodi on mulle valmis tehtud asendus kahtlusega, et äkki on mõni tõuk end sinna sättinud ja ma pean nüüd ise vaatama, kuhu minna saan. Hiilisin lähemale, tõmbasin teki asemelt ja sain aru, et õnneks on minu põhumadrats ikka minu päralt ning sain end sinna sisse sättida. Kuulsin teisest toast lõõtsutamist ja isegi mõtlesin, et mis pagan see siis on, kui tuli meelde, et külalised võtsid oma mopsi ka kaasa. Mops elavnes ja hakkas tubades ringi sibama ning uksi kaapima. Ma ei pannud enda järelt ust igaks juhuks lukku, aga kui koer seda kaapis, tekkis mõte, et äkki ta pääseb nii õue. Avasin silmad ja voila - uks praokil. Aga vaeseke tahtis ainult juua, oli teine kaevu ääres ja lakkus pangest vett. Ootasin, passisin tema kõrval, vaikselt hakkas juba külmgi. Avastasin siis, et tema joogikauss on sealsamas kõrval. Võtsin selle vett täis ja hakkasin koera sellega tagasi tuppa meelitama ja usute või ei, aga see toimis. Ja vot siis keerasin küll ukse lukku - kes peaks veel pärast mind tulema?
Vastuse sain umbes tund või kaks hiljem - M. ja K. loomulikult. Nad prõmmisid ukse taga, lasin nad sisse ja kui mult küsiti, miks ma ukse lukku panin, vastasin uneseguse häälega, et kartsin, et koer pääseb muidu välja. M. vist naeris, aga ma ei ole kindel.
Ega ma eriti hästi magada ei saanud, sest hommikul hakkas hirmus palav ja kõik sõelusid läbi veranda. See, et ma seal magada püüdsin, neid ilmselgelt ei seganud. Positiivne oli see, et mu enesetunne oli üsna okei ;).

Lõikuskuu esimesel päeval...

2011-08-01T16:55:00.003+03:00

Sain oma vahepealsest ebaõnnestumisest üle ja asusin taas küpsetama. Reedel tegin muffineid, pühapäeval rullbiskviiti. Seekord tuli kõik kenasti välja, tainas ei voolanud laiali ega midagi :). Ja vähemalt K. kiitis minu muffineid, niiet võin endaga päris rahul olla.
Ja kui ma vahel ka ei saa endaga eriti hästi läbi, siis vähemalt ei ole ma veel sealmaal, et tülitseksin kujuteldavate õmblusmasinate ja kirpudega nagu mõned ;). Kuigi mine tea kui palju selle etapini veel jäänud on.
Täna ärkasin muide selle peale, et korrus ülevalpool hoolega midagi tambiti. Puulõhkumishooaeg ei ole veel käes, aga eks naabreid tuleb varakult ette valmistada ja nii sobibki hommikune aeg suurepäraselt uue ahju ehitamiseks. Kui muidugi oli asi ahju ehitamises, mitte ei tambitud liha, mida muide ka aeg-ajalt tehakse.
Mingil arusaamatul põhjusel ostsin täna e-aineid täistopitud vorsti. Ma peaksin hakkama pakendit uurima veidi varem kui alles kodus. Ideaalne oleks näiteks vorstileti juures. Aga ma ei saanud midagi parata, et seal nii külm oli ja ma läksin ju tegelikult piima järele - niisiis olin üsna... koduselt riides. Jumal tänatud, et ma seekord kedagi tuttavat ei näinud.
Ja ma kuulan praegu india muusikat.
Kui täna keegi helistaks ja mind välja kutsuks, läheksin kindlasti. Mul on hea tuju :).

Suverõõmud

2011-07-25T12:36:00.003+03:00

Neljapäeval olin ma Tartust umbes 6 kilomeetri kaugusel inimeste juures, keda ma pole oma viis aastat näinud. Uskumatult tore päev oli, kuigi, nagu selgus, oli seal koos grupp teolooge, mis tähendas loomulikult piibli analüüsimist.
Reedel sõitsin Tallinnasse, õigemini Tallinnast mõne kilomeetri kaugusel asuvasse Muraste külla. Sealne päike, loodus, meri, nõmm-liivatee olid lihtsalt vapustavad. Lisaks sain üle pika aja ka sugulasi näha. Kuigi ma jõudsin tagasi koju alles pühapäeval pool viis läbi kui vormel juba käis, jäin ma käiguga väga rahule.
P.S. Mis toimub? Miks Sebastian Vettel alles neljandaks jäi?
Täna lähen tõenäoliselt Tartust teisele poole 6 kilomeetri kaugusele Vasulasse marju korjama. Viimasest korrast olid mu käed tõeliselt kriibitud, sest tikrid olid minu vastu kuidagi väga kurjad.
Ja homme...

Laiskadel on himu alati midagi teha. (Luc de Clapiers, marquis de Vauvenargues)

2011-07-12T15:39:00.003+03:00

Ma olen Tartus, andke tuld!

Ma leidsin vastuse küsimusele, miks ma viimasel ajal nii laisk olen ja midagi teha ei viitsi: ma lihtsalt magan selle aja, mil ma teovõimeline olen, maha. Suvel olen ma suuresti ärganud 11-13 vahel, seejuures sageli on mind äratatud. Täna kui E. kella 6-7 vahel matka jaoks asju pakkis, ärkasin ka üles ning kui ta ära läks, tõusin üles. Alustuseks koristasin natuke enda tuba, siis tuli vastupandamatu tahtmine raamat lõpuni lugeda. Kella kümneks olin sellega ühel pool ja jätkasin koristamist. Suure hooga said nii minu ja E. tuba, esik, vannituba ja köök korda. Elutoa kallal olin juba eile vaeva näinud.
Niisiis - et ma ka tulevikus midagi tehtud saaks, peaksin edaspidigi ärkama kell pool kaheksa, mitte kaksteist.
Ma ei usu, et see õnnestub, aga teooria on hea, eks ole :).

Miks mitte toidust...

2011-07-06T15:54:00.002+03:00

Varsti lähen ma Tartusse ja teen hakklihatäidisega pannkooke. Kes tahab proovida, võtku ühendust.
Seni olen Mõisakülas edasi. Tegelikult on siin ka vahva, minust hakkab vaikselt burgerisõltlane saama. Ei, tegelikult isegi mitte burgerisõltlane, kõige rohkem jumaldan ma neid marineeritud kurke seal vahel. Ehk oleks mõttekam edaspidi burksi asemel hoopis kurki osta?
Kohvi olen joonud juba nii palju, et paha hakkab. Loogiliselt võttes peaks minust kohvisõltlane saama, aga minu puhul on efekt vastupidine. Mingit head teed tahaks...
Miks ma täna toidust räägin, ah?

Pilaatus vastas: “Mida olen kirjutanud, seda olen kirjutanud.” (Johannese evangeelium, 19:22)

2011-07-01T15:05:00.003+03:00

Valede inimestega juhtuvad valed asjad. Kohe üldse ei tahaks veebruarikuu kordussaadet, päriselt!
Ja ikkagi jääb küsimus, kes need õiged inimesed siis on? Eksisteerivad nad üldse kusagil mujal kui lepatriinude fantaasiamaailmas?
Ma ei oska enam midagi öelda ega mõelda... Liigne Coca-Cola joomine ei mõju ka vist hästi.
Aga ühel heal päeval saan ma kõigest aru.

Muide, William Golding'i "Vaba langemine" väärib lugemist. Ma olen küll alles üsna alguses, aga julgen juba soovitada.

Sssssskisofreenia!

2011-06-28T14:02:00.003+03:00

Mind vist jälgitakse.
Paanika.
PAANIKA!
Ahjaa, see olen kõigest mina ise.

Idiootsete mõtete aeg, idiootsete tunnete aeg. Ma ei tea ise ka, mida ma tahan. Samas on see segadus mulle juba nii omaseks saanud (oma mäletamist järgi on mul viimase paari aasta jooksul olnud mitmeid sissekandeid, mis on pessimismist ja nõutusest läbi imbunud), et kui ma ka sellest vabanema peaksin, satuksin ilmselt segaduse puudumisest veel suuremasse segadusse.
Ma olen neetud.
Mind vist jälgitakse.
Paanika.
PAANIKA!
Ikka vaid mina ise.

Run run run!

2011-06-20T13:56:00.004+03:00

Ma jumaldan Tartut, aga vahelduse mõttes on väga hea tunne natuke aega eemal olla. Üks depressiivne Eesti väikelinn võib mõnikord palju enamat pakkuda. Siin on ikkagi oma aed, milles rahmeldada. Mu käed on heina riisumisest villis, aga see käib asja juurde. Puudub soe dušš, aga see käib asja juurde. Puudub elektripliit, aga see käib asja juurde. Raadiosagedused kõiguvad, nii et võib end seaks vihastada, aga see käib asja juurde. Kõik ülejäänud ka.
Vihma sajab.

Alati saab hullem olla...

2011-06-17T19:02:00.002+03:00

Ma kurtsin, kui pidin Lõunakas inimesi küsitledes 7 tundi järjest püsti seisma ja aktiivselt suhtlema. Kökimöki!
Viimased kaks päeva olen seisnud nii, et vähe pole. Eile kella 10-21, täna 9-17. Olgu, vahel sain mõneks minutiks end kusagile toetada ka, aga ausalt, ega üle 2 tunni nende kahe päeva peale küll ära ei tule. Ja veel aktiivsem suhtlus kui Lõunakas. Jah, see on võimalik.
Olgu kuidas on, ma tean nüüd päris palju kreemseepidest, kadakast, dolomiidist, soolakivist, nahast, kudumitest ja nende mustritest, merevaigust, jne.
Loodan, et mõistate, miks mu tänane sissekanne nii mage on. Ma lihtsalt ei saa kuidagi seda koolitust mainimata jätta. Mu jalad mäletavad neid päevi veel kaua.

Lõunakeskusest

2011-06-09T12:04:00.003+03:00

Lõunakeskuses on metsikult lahe habekakk. Ma käin temaga aeg-ajalt tõtt vahtimas.
Liuvälja juures oleva naiste WC teise kabiini ukselink ei tööta korralikult - sellele vajutades käib alati jube raks läbi. Sellest sai kohe minu lemmikkabiin.
Ma vist ei ole kunagi varem peast nii paljusid Lõunakeskuse kampaaniaid teadnud.
Muide, võin julgelt öelda, et umbes 50% juhuslikult kinnipüütud inimestest ei ole POOLT MINUTIT aega, et vastata sisuliselt kahele küsimusele. Emal neil ei ole! Neetud valetajad!
Siiski leidus möödunud nädala jooksul 160 inimest, kes soostusid minu küsimustele vastama. 80 neist pidid muidugi ohverdama rohkem kui pool minutit, nii 5-10 ringis. Mitte et nad oleksid eriti olulist infot osanud anda, aga siiski. Ega sellise kuumaga mõte eriti ei tööta ka.
Ilmselgelt.

Oh ei jõua iial öelda ma kuis täidad südame...

2011-05-27T17:43:00.003+03:00

Ma olen täna kuidagi patriootlikus meeleolus. Võib-olla on sel oma osa täna hommikul vaadatud "Laulval revolutsioonil". Ausalt öeldes olen seda filmi näinud ja mul oli hommikul tõsine dilemma, kas tulla esimeseks kaheks tunniks üldse kooli või mitte. Otsustasin siiski tulla ja kuigi uneaeg jäi natuke lühikeseks ei ole siin midagi kahetseda.
Nüüd olen ma umbes kaks tundi jutti Rujat kuulanud, seejuures kolm korda laulu "Eesti muld ja Eesti süda".

Ilmselgelt olen jälle raamatukogus. Minu kõrval istub üks üleõppinud tudeng, kes umbes kümneks minutiks pea kätele heitis ja puhkas. Vaeseke. Energiajook ta laual ei aita vist piisavalt.

Siruli siruli

2011-05-25T18:37:00.008+03:00

Minu akna all õitsevad sirelid. See lõhn võib lausa hulluks ajada! Nii hea on hommikul kodust välja astuda, tõmmata sisse hea sõõm sirelilõhna ja siis hea tujuga kooli minna. Teine hullutav lõhn on värskelt niidetud murul. Ma olen vist paradiisi sattunud!
Ei, siiski mitte. HTG hoiab mind veel maa peal. Paradiisi jõuan alles mõne nädala pärast. Kuigi, pole midagi parata, seal paradiisis enam sirelid ei õitse.

Ma lõin pühapäeval L.V.-le muhu pähe. Siiamaani olen enda üle uhke.

Muide, täna istun ma raamatukogus pastoraalteoloogia riiuli juures. Jätan tõlgendamisvabaduse teile.

Süüdistame religioonipedagoogikat!

2011-05-21T13:09:00.003+03:00

Ma olen siin istunud umbes tunni jagu ja mul tekkis järsku hirm, et äkki arvuti plahvatab. Päikesevalgus ja -soojus langeb katuseaknast otse minu ja arvuti peale. Einoh, mis minust, mul on hea soe olla, aga läpaka pärast hakkasin küll kartma, sest trükkimine muutus juba omajagu kõrvetavaks tegevuseks. Tehnikat ei või kunagi usaldada.
See vist ei ole päris normaalne, et ma selliseid asju kardan? Muide, mind kummitab laul "Every Sperm Is Sacred". Ausalt öeldes kõlab ka see veidi ebanormaalselt. Aga mida võikski minult oodata kui ma religioonipedagoogika riiuli juures istun?

Kummastumine

2011-05-19T14:40:00.003+03:00

- Sandral on kollane südametunnistus saksa keele grammatikavigade jaoks. Iga kord, kui ta millegagi eksib, jääb see tema südametunnistusele. Ta ei saa kunagi andeks, et ta arvas, et der Poster'i mitmus on die Postern.
- Ernis tuleb vahel rinda pista väga filosoofiliste küsimustega, nagu "Mida tegi kuu müüri taga?". Kuna me pidime "Vabaduse ja surma" põhjal mõtlema küsimused ning neile ise hiljem vastama, otsustasime, et jätame müüritaguse kuu seekord välja. Niikuinii on see kõige levinum küsimus klassis, nii et meie oleme tegelikult originaalsed.
- Millega ma üldse Ernis tegelen? Lihtne ja loogiline - ma kummastun, aga seda parajasti ainult siis, kui ma arvutiga ei kakle.
- Vargamäe Andrese peres on hea elada, sest Oru Pearul on kaks ilusat noort poega, kellega salaja sebida saaks. Kõige veenvam argument.
- Kui võtta kaks paksu raamatut ja nende lehed enam-vähem vaheldumisi kokku panna, siis on peaaegu võimatu neid raamatuid teineteisest lihtsalt lahti rebida. Ja tolmuimejatega on võimalik mööda seina üles ronida. Meil on füüsikas elektrostaatika käsil, ilmselgelt.
- Mul on reedeni kodus soomlane nimega Otso. Ta on 13-aastane ja mängib malet. Kui ma endale kunagi merisea või mõne muu närilise võtan, panen ma talle ka nimeks Otso. Võib-olla sobiks see nimi isegi koerale?
- Ma muutun alati emotsionaalseks, kui ma hakkliha katsun. Vähemalt nii ma väitsin, kui ma esmaspäeval pitsat tehes liha peale karjusin. Asjaolud on mulle eneselegi segased.

Idiootlus jõudis minuni... jälle

2011-05-07T12:05:00.005+03:00

Ma olen madalale langenud. Ma olen mitu korda kasutanud milelelgi hinnangu andmiseks sõna "naisss". Ma peaaegu et jälestan seda sõna, seega iga kord kui mul see kogemata üle huulte lipsab, tunnen end nii madalana. Varem polnud mul selliseid probleeme, kui ma ka mõtlesin inglise keeles, siis täielikult, mitte kohati üksikuid võõraid sõnu vahele pillutades. Millal see idiootne muutus toimus?
Muuseas, kui ma varem olen mõelnud, et eesti kirjanduses midagi erilist ei ole, siis aina rohkem veendun ma selles, et olen eksinud.
Eesti on rohkem väärt kui me arvatagi oskame.

Mõnda

2011-04-28T16:09:00.003+03:00

Esmaspäevane öölaulupidu oli vahva. Laulsime A.-ga mereteemalisi laule (mida paistis seekord õite palju olevat) ja kallistasime enda ees olevat puud.

Teisipäeval otsustasin hommikul jooksma minna. Kell 5.50 oli äratus ja ma saingi umbes kahe minutiga maast lahti. Kella kuuest hakkasin juba sörkima. Päris huvitav kogemus, mida võiks mõnikord korrata (eile ega täna ma siiski ei raatsinud jooksmise pärast tund aega varem tõusta. Ehk hakkan õhtuti jooksmas käima?).

Nüüd aga jooksen lihtsalt minema, aeg sai läbi.

Lihtne

2011-04-15T10:20:00.004+03:00

Kas on midagi paremat šokolaadikoogist vaniljejäätisega, kõrvale veel kuum kohv? Ilmselt mitte.

Tundkem rõõmu kevadest ja nautigem häid asju! Tagasilöögid pole meie jaoks!

Selle nädala parim neljapäev

2011-03-31T18:13:00.002+03:00

Täna on selle nädala parim neljapäev ning muuhulgas ka selle aasta parim 31. märts. Võib-olla isegi parim 2011. aasta läbi aegade :).

Mul on mõtteid.
Mul on motivatsiooni.
Mul on tahet.
Mul on viitsimist.
Mul on aega.
Sellest kõigest võib miski hea alguse saada.

Ma veel ei tea täpselt, mis, aga kindlasti juhtub täna veel midagi eriti head. Vaevalt et see imetabane sündmus kuidagi keemia õppimisega seotud on, kuigi mine sa tea. Selle nädala parimal neljapäeval on kõik võimalik.

Raamatud on külmad ja kindlad sõbrad. - V. Hugo

2011-03-26T15:02:00.003+02:00

Minu loendur näitab, et alates 2008. aasta suvest olen ma lugenud 100 raamatut. SIin on need kõik kronoloogilises järjekorras. Kohati on eriti selgelt näha, et tegemist on kohustusliku kirjandusega. Märk LR tähendab, et tegu on Loomingu Raamatukogu raamatuga.
Antud nimekiri minu blogis on mõeldud eelkõige E.-le ja I.-le.

1. Jim Ashilevi "Nagu poisid vihma käes"
2. Erich Maria Remarque "Taeval ei ole soosikuid"
3. Victro Hugo "Hüljatud" soovitan!!!
4. William Shakespeare "Hamlet"
5. Arvo Valton "Meenutused eikuhugi"
6. Jevgeni Zamjatin "Meie" soovitan!
7. Jostein Gaarder "Mängukaartide saladus"
8. Ernest Hemingway "Ja päike tõuseb"
9. Jean-Jacques Rousseau "Üksildase uitaja mõtisklused"
10. Jean-Jacques Rousseau "Arutlus teadustest ja kunstidest"
11. Voltaire "Kohtlane"
12. Voltaire "Mikromegas"
13. Hermann Hesse "Stepihunt" soovitan!!!
14. Albert Kivikas "Nimed marmortahvlil" soovitan!
15. Erich Maria Remarque "Läänerindel muutuseta"
16. Herbert George Wells "Nähtamatu"
17. Thomas Mann "Doktor Faustus"
18. August Kitzberg "Libahunt"
19. Eduard Vilde "Pisuhänd"
20. Anton Hansen Tammsaare "Kõrboja peremees"
21. Hugo Raudsepp "Mikumärdi"
22. Nikolai Gogol "Surnud hinged"
23. Oscar Wilde "Dorian Gray portree" soovitan!!!
24. Ernest Hemingway "Vanamees ja meri"
25. Stefan Zweig "Eilne maailm" soovitan ajaloohuvilistele!
26. Maksim Gorki "Põhjas"
27. Albert Camus "Võõras" soovitan!!!
28. Fjodor Dostojevski "Inimene on saladus"
29. Arvo Valton "Pildikesi filosoofi, prohveti, kunstniku, poeedi elust"
30. Sergei Dovlatov "Kohver"
31. Kurt Vonnegut "Galapagos"
32. Dina Rubina "Päikeselisel tänavapoolel"
33. Milan Kundera "Olemise talumatu kergus"
34. Jacques Cazotte "Armunud kurat" LR
35. Alexandre Dumas "Kolm musketäri"
36. Ene Sepp "Medaljon"
37. Stendhal "Punane ja must" soovitan!
38. Daniil Granin "Ründan äikest" soovitan!!!
39. Jorge Luis Borges "ALeph" LR
40. Viktoria Tokareva "Tüütu tüüp" LR
41. František Jilek "Mees Vincist" Leonardo elulugu, soovitan!!!
42. Friedebert Tuglas "Taevased ratsanikud"
43. Jack London "Ürgne kutse"
44. Harper Lee "Tappa laulurästast" soovitan!!!
45. Longos "Daphnis ja Chloe"
46. Joseph Brodsky "Täiel määral mitte keegi" LR
47. Franz Kafka "Öösel" LR
48. Boriss Pasternak "Doktor Živago"
49. Knut Hamsun "Nälg"
50. Antoine de Saint-Exupery "Väike prints" loomulikult mitte esimest korda
51. Graham Swift "Vete maa"
52. Giuseppe Tomasi di Lampedusa "Gepard"
53. "Gilgameš"
54. Sophokles "Kuningas Oidipus"
55. Aldous Huxley "Hea uus ilm" soovitan!
56. Platon "Pidusöök"
57. Saul Bellow "Mr. Sammleri planeet"
58. Yasunari Kawabata "Mäe hääl"
59. Arthur Rimbaud "Hooaeg põrgus"
60. Arthur Rimbaud "Illuminatsioonid" soovitan!!!
61. Pascal Quignard "Ekslevad varjud" LR soovitan!
62. Don DeLillo "Valge müra"
63. Paulo Coelho "Veronika otsustab surra"
64. Kurt Vonnegut "Komejant, ehk hüvasti üksildus"
65. Agatha Christie "Viis väikest põrsast"
66. Friedrich Nietzsche "Ecce Homo" soovitan!!!
67. Miguel de Unamuno "Udu"
68. Daniel Kehlmann "Kuulsus" soovitan!!!
69. Sten Nadolny "Aegluse avastamine"
70. Samuel Butler "Eikusagil" LR
71. Ian McEwan "Laupäev"
72. Salvador Dali "Geeniuse päevik" soovitan!
73. Gabriel Garcia Marquez "Sada aastat üksildust"
74. George Orwell "1984"
75. Richard Brautigan "Arbuusisuhkrus" soovitan!
76. Jaan Kaplinski "Silm"
77. Tiina Laanem "Väikesed vanamehed"
78. William Shakespeare "Romeo ja Julia"
79. Josef Toman & Miroslava Tomanova "Sokrates" soovitan!!!
80. Andrus Kivirähk "Rehepapp"
81. Albert Camus "Sisyphose müüt"
82. Albert Camus "Katk"
83. Franz Kafka "Loss"
84. Kurt Vonnegut "Kodumaata mees" soovitan!
85. Jean-Paul Sartre "Iiveldus"
86. Molière "Don Juan"
87. Molière "Tartuffe ehk petis"
88. Molière "Misantroop"
89. Johann Wolfgang Goethe "Noore Wertheri kannatused"
90. Aleksanr Puškin "Jevgeni Onegin"
91. Miguel de Cervantes Saavedra "Don Quijotte" soovitan!
92. Friedrich Maximilian Klinger "Poliitik ja poeet" LR
93. Robert Walser "Jakob von Gunten"
94. Johann Wolfgang Goethe "Faust I"
95. Honore de Balzac "Isa Goriot"
96. Fjodor Dostojevski "Kuritöö ja karistus"
97. Mihkel Raud "Sinine on sinu taevas"
98. Hermann Hesse "Siddhartha" soovitan!!!
99. Mehis Heinsaar "Artur Sandmani lugu" soovitan!
100. Eduard Vilde "Tabamata ime"

Muide, lisaks soovitan ka Mihhail Bulgakovi "Meister ja Margaritat" ja "George Orwelli "Loomade farmi".

Vormelist

2011-03-16T17:35:00.002+02:00

Esimene vormel1 etapp pidi toimuma 13. märtsil Bahreinis. See jäeti ära, sest see piirkond on praegu veidi... rahutu.
Järgmine etapp on 27. märtsil Austraalias.
Me J.-ga mõtlesime, et eriti irooniline oleks, kui see peaks Jaapanis toimuma. Tegelikult on Jaapan vormeli päralt alles oktoobris.
Muide, ka Behreini GP-d proovitakse aasta lõppu lükata.
Ja Sebastian pikendas lepingut Red Bulliga 2014. aasta lõpuni :).

Vahel lihtsalt tuleb rääkida enda jaoks huvitavatel, teiste jaoks igavatel teemadel.

Päev, mil kõik on hästi

2011-03-06T13:40:00.003+02:00

Ma leidsin uue raamatu, mis mul tuju heaks teeb: Hermann Hesse "Siddhartha". Pärast selle lugemist (või isegi lugemise ajal) tundusid paljud probleemid ühtäkki... mitte just päris tähtsusetud, kuid kindlasti mitte nii ületamatud kui varem. Ja mind tabas vastupandamatu tahtmine kuskile rännata, lihtsalt vaadata, kuhu välja jõuan.
Isegi see, et suveni veel päris palju aega on ja mul niipea ei teki võimalust paariks nädalaks minema kõndida ei morjenda mind hetkel, sest see raamat meelestas mind positiivselt.
Muide, ma nägin unes rekonstruktsiooni enda suvisest rattaretkest Tartu-Mõisaküla. Või siis tulevikupilti sellest, kuidas ma seda sel aastal uuesti teen, kuidas võtta. Oli nii positiivseid kui negatiivseid erinevusi. Ma vist ei taha neil pikemalt peatuda.

Tegelikult on üldse viimasel ajal nii palju head juhtunud. Või siis on kogu aeg nii olnud, aga mina olen oma pimeduses rõõmu eiranud, mine sa tea. Võib-olla on mul nüüd pärast pingelist perioodi jälle aega ka rõõmsate asjade jaoks.
Põhjused ei olegi enam olulised.

Muide, ma käisin täna valimas. Kuna ma tegin seda esmakordselt, sain martsipani :).

Lootusetu

2011-02-13T16:26:00.002+02:00

Ma tulin raamatukokku, et tegeleda ajaloo uurimustööga.
See tähendas seda, et ma lugesin kõigepealt vormeliuudiseid, siis käisin Orkutis-Facebookis ära, siis tõmbasin msni, millest ma midagi aru ei saanud... Lugesin meile, sain teada, et mul on üle 2 euro viivist. Püüdsin üht raamatut hankida, suhtlesin inimestega, kuulasin Brahmsi ja Vanessa Maed ja kõik. Ahjaa, Purgiplogi lugesin ka :).

Tsiteerides "Yellow Submarine'i" Nowhere Man'i: "So little time, so much to do!"

Täiusliku õnne valem

2011-02-03T17:34:00.003+02:00

Mul on uus kinnisidee: ma tahan endale poksikotti! Tuleks pärast kooli koju, jooks tassi kohvi, sööks natuke ja siis elaks kõik emotsioonid endast lihtsalt välja! Pärast seda rahuneks maha, hakkaksin õppima ja kõik sujuks ideaalselt!

Mnjaa... Minu täiuslikust õnnest puudub vaid poksikott.

Muide, J. soovitus oli, et peaksin kuskile riputama tutvumiskuulutuse: "Otsin meest. Muu pole oluline, aga tal võiks poksikott olla."

Milleks on vaja füüsikat?

2011-01-13T17:15:00.006+02:00

Koolis käies on üldiselt nii, et igas aines küsitakse kord, kus ja millal meil seda kõike õpitut vaja läheb. Mul tekkis füüsika tunnis oma teooria.
On lihtne valem A=F*s. Täiesti tühine ja ebavajalik. Või kas ikka on? Sellest võib oleneda kontrolltöö hinne, kui antud valem meelde ei tule, oled omadega läbi. Kui töö läheb kehvasti, võib ka perioodihinne alla arvestust olla, sellest tulenevalt koondhinne. Hinded aga mõjutavad sissesaamist kõrgematesse õppeasutustesse, eriti välismaa osas. Eesti ülikoolidesse saamine ei tohiks liiga raskeks osutuda. Ja vot kõrgkoolis käimine mõjutab elu juba olulisemalt, alates võimalikust elukohamuutusest, lõpetades võimaliku tulevase erialaga.
Ja seetõttu peamegi oskama füüsikat ning tegema tundides ka midagi muud peale Kreisiraadio vaatamise.

Muide, arvuti, mida kasutan, on niiiiiiiiiiiii aeglane, ta avab ühte lehte keskmiselt kaks minutit.

Ei.

2011-01-06T14:10:00.002+02:00

Tegelikult ei ole see vaheaeg nii mõttetu olnud ühti. On saanud puhata, on saanud nalja. Võib-olla saab minust veel inimene: olen hakanud jälle telerit vaatama.
Samas on vaheaeg lõppemas, vaba aega jääb vähemaks ja tuleb taas treffneristiks hakata. Kurb, aga tõsi - mõlemat korraga ei saa.

Muide, ma nögin täna öösel eriti haiget unenägu, aga ma ei räägi sellest.

Words don't come easy to me

2010-12-28T13:43:00.005+02:00

Ma ei saa enam sõnadega nii hästi läbi kui varem. Enne nad ikka aitasid mul end väljendada, aga nüüd mitte. Ainult valed, VALED sõnad on need, kes minuga veel tegemist teha suvatsevad. Õiged on ehk mõne õigema inimese leidnud?

Ma ei saa enam mõtetega nii hästi läbi kui varem. Enne nad olid omal kohal, aitasid mul asjadest aru saada ja keskenduda, aga nüüd mitte. Mõtteid on kummalisel kombel umbes poole vähemaks jäänud. Kõige visamateks osutuvad ikkagi pessimistlikud fantaasiad - kui ka ilusad mõtted minust lahti ütlevad, on nemad ikka minuga. Ütlemata kurb tunne tekib, kui mõistad, et kõiksugu lootused, keda oled usaldanud, pööravad sulle äkki selja ning tõeliste ja truude sõpradena püsivad su kõrval vaid halvad mõtted.

Ma ei saa enam iseendaga nii hästi läbi kui varem. Võib-olla ma tüdin liiga kiiresti, ma ei tea, aga hetkel on mul endast siiber. Mõnikord tahaks olla rahus ja vaikuses, ilma endata.

Uuel aastal hakkan suhteid korda seadma. Sõnad, mõtted ja mina.

Teisipäevast

2010-12-14T14:02:00.003+02:00

Ma tahtsin täna 6.30 ärgata, et veel kunstikonspekt üle vaadata. Plaan kukkus läbi, ma ärkasin ehmatusega alles 7.30 ja hea veel, et jõudsin konspekti vähemalt kotti panna.
Minu esimene teema oli itaalia vararenessansi skulptuur. Tehtav. Teine teema oli Veneetsia koolkond, mis rikkus mu hinde ära. Kunstiajaloo periood 4+.
Arvestused on nüüd läbi. Lõpuks.
Kodus panin ahju küdema ja läksin dušši alla. Ma vist arenen – teist päeva järjest sain tule alla vaid ühe tikuga. Mõni päev tagasi kulutasin kolm tikku, aga põhjus oli selles, et ma murdsin oma pöörase entusiasmiga esimesed kaks kogemata pooleks.
Kella ühest olin Eesti Geenivaramu maja juures. Selleks, et pääseda kuhu vaja, tuleb minna läbi hoovi, uksest sisse, teisest uksest välja, läbi siseõue järgmise ukseni, sealt edasi läbi suure pruuni ukse ja viimaks leiadki õige kabineti üles. Kokku 5 ust. Õnneks olid kõikjal teeviidad nii et isegi mina sain aru. Lõpuks.
Tänase mõõtmise järgi olen ma 157 cm pikk. Kaalust me ei räägi.
Mult võeti jälle verd ja soovitati edaspidises elus mitte eriti tihti veredoonoriks olla. Need minu neetud veresooned pärsivad minu kui 18-aastase kodaniku õigusi! :(

Eelmine nädalavahetus

2010-12-08T14:16:00.001+02:00

Sellest on nüüdseks juba mitu päeva möödas, aga ma ei leidnud varem lihtsalt aega. Seega võivad mõned kellaajad natuke valed olla, sest ega ma tegelikult aega ei võtnud. Asja mõte ei olegi faktiteadust arendada, vaid anda ülevaade, kui palju vaeva üks balli korraldamine ikka vajab. Muide, ma ei olnud kõige usinam tööline meie rühmast.

Reede õhtu kell 18.00. Ma olen koolis ja koorin õunu. Glamuurne.
Reede õhtu kell 19.00. Ma olen kooli köögis jalus sebinud ja suure osa nõusid sööklasse vedanud. Tegelen nende ülelugemisega. Kohutav töö, olgu see viimane kord! Pärast 3 katset jõudsime järeldusele, et näiteks väikesi valgeid alustasse on 136. Kas need polnud mitte rohelised leivataldrikud, mida 44 oli?
Reede õhtu kell 20.00. Ma olen koolis ja tassin nõusid köögist teisele korrusele. Kõik need 6 sorti taldrikud, tassid, klaasid, kohvikoorekannud jne. Muidugi ei tee ma seda üksi. Mul on selline tunne, et võiksin söökla juurest aulani kinnisilmi minna, ilma kordagi trepiastmetega eksimata või kuskil koperdamata.
Reede õhtu kell 21.00. Ma olen veel kooli köögis abiks, või vähemalt püüan olla. Vahepeal tükeldan näiteks salati jaoks natuke kartuleid ja mune.
Reede õhtu kell 22.00. Ma olen endiselt koolis ja püüan aidata. Mul puudub kindel tegevusplaan, aga selle õhtu jooksul olin ma kaasosaline õunakookide tegemisel, nõude pesemisel, saiade lõikamisel, kurkide lõikamisel jne.
Reede õhtu kell 23.00. Ma hakkan lõpetama kõrte külge paelast lipsukeste tegemist. Kõrsi oli kokku ca 3 klaasitäit.
Reede õhtu kell 00.00. Ma olen kodus, mu jalad on valusad ja ma tahan magada.

Laupäeva hommik kell 10.00. Ma peaksin olema koolis ja aitama balli ettevalmistusi teha, kuid ma pean kiiresti poest läbi käima ja püüdma endale musta kleidi hankida.
Laupäeva hommik kell 11.00. Ma olen koolis ja aitan juustutaldrikute jaoks juustu lõigata. Lambajuust mulle ei meeldi, sinihallitusjuustu olen päris palju juba söönud, valgehallitust ma jumaldan ja kitsejuust läheb süües aina paremaks.
Laupäeva hommik kell 12.00. Ma olen koolis ja lõigun kurke ja porgandeid.
Laupäeva pärastlõuna kell 13.00. Ma olen koolis ja aitan veel siin-seal toiduvalmistamisele kaasa. See tähendab – lõikan veel kurke. Neid on meil kokku kaks kastitäit ja neid annab igaks otstarbeks kasutada.
Laupäeva pärastlõuna kell 14.00. Mul on vaba aeg, lippan poest läbi ja ostan selle neetud kleidi ära.
Laupäeva pärastlõuna kell 15.00. Ma olen kodus, keedan teed, söön kiiruga midagi ja helistan Maimule, et küsida, millal ma tema juurde võin minna. Maimu vastab, et näiteks kohe, kui tahan kella viieks tagasi koolis olla.
Laupäeva pärastlõuna kell 16.00. Ma lippan Maimu juurde, kohtun seal Mallega, kes hakkab minu soengu ja make-upiga tegelema. Ta on lihtsalt võrratu! :)
Laupäeva õhtupoolik kell 17.00. Ma kiirustan tagasi kooli, jään veidike hiljaks. Püüan endale kasulikku rakendust leida.
Laupäeva õhtu kell 18.00. Ma püüan veel olla kasulik, kaua saan, st püüan garderoobisüsteemi pähe õppida. Olen garderoobis valmis inimeste üleriideid vastu võtma.
Laupäeva õhtu kell 19.00. Ma olen garderoobist lahkunud ja lähen kohvikusse. Äri veel ei õitse, esialgu on seis rahulik.
Laupäeva õhtu kell 20.00. Ma olen kohvikus, kus on kiired ajad. Isegi kui minu vahetus ei ole, jooksen ringi, pesen nõusid, täidan mahlakanne, toon tagaruumist kooke juurde, püüan menüüd pähe õppida ja mitte arvutusvigu teha.
Laupäeva õhtu kell 21.00. Ma olen endiselt peamiselt kohviku tegevusse rakendatud. Asi hakkab sujuma, võib-olla sellepärast, et kliente ei voola enam nii meeletult.
Laupäeva õhtu kell 22.00. Ma ei pea vist enam ütlemagi, et olen kohvikus, sest ilmselgelt oli see minu õhtune tööots.
Laupäeva õhtu kell 23.00. Saan vahepeal pisut puhata ja vaadata, mis ballil üldse toimub. Tunni lõpu poole jookseme Raeliga ringi ja paanitseme tordi pärast. Tegelikult oli see kaunis. Loomulikult on söökla juurde jõudes uksed lukus.
Laupäeva õhtu kell 00.00. Ball on ametlikult lõppenud, aga külalised ei taha koju minna. Nad on endiselt nõus klaasitäie vee eest 5 krooni välja käima.
Laupäeva öö kell 01.00. LÕPUKS on külalised läinud ja algab see kauaoodatud koristamisaeg! See ei edene kuigi jõudsalt, sest nii palju sööke-jooke on üle ja ma ei suuda juustule vastu panna. Jäätisele šokolaadiga samuti mitte. Ega šokolaadikoogile. Ega viinamarjadele. Ega kommidele…
Laupäeva öö kell 02.00. Ma koristan. Vahepeal söön ka.
Laupäeva öö kell 03.00. Ma olen koolis ja vean nõud jälle alumisele korrusele sööklasse. Ja saan need jälle üle lugeda. See kohe tegi hommiku ilusaks!
Laupäeva öö kell 04.00. Ma olen koolis ja mõtlen vaikselt äraminemise peale, ei oskagi enam kuidagi aidata… Osad asjad on niikuinii kaasavõtmiseks määratud (toidud), osad on kellegi nõud.
Laupäeva öö kell 05.00. Ma olen viimaks kodus! Nagu ballile kohane, tulen koju kotitäie õunte ja ühe luunja kurgiga. Veerand tundi hiljem saan viimaks magada.

Midagi

2010-11-27T17:06:00.003+02:00

Mulle näid, et ma polegi veel avaldanud rõõmu selle üle, et Sebastian Vettel maailmameistriks sai. Tegelikult olin ma täiesti ekstaasis! Kui mul midagi halvasti läheb, meenutan Sebastiani võitu ja tuju on kohe jälle hea :).

Ma ei saanud öösel eriti hästi magada, ma hakkan nohuseks jääma ja kurk ka valutab pisut. Kella kaheteistkümne paiku pugesin voodisse, kella kaheni olin poolunes ja visklesin ühelt küljelt teisele. Hommikul kella üheksast otsustasinm, et aitab küll ja tõusin üles. Keetsin tassi teed, tegin makaronid soojaks, lugesin raamatust ühe peatüki, siis uinusin uuesti. Kui ma jälle ärkasin, oli kell umbes pool üks. Täiesti kohutav, kui kiiresti see päev möödunud on. Vähemalt olen Monacoga enam-vähem ühel pool (mu eelmine postitus annab asjast aimu, aga nüüd on see tekst pikem ja sidusam). Kodus joon veel teed ja teen kõik, et mitte haigeks jääda. Esmaspäeva hommikul ei tohi mul häälega probleeme olla.

Ilmselgelt on mu mõtlemine väheke halvatud, aga ma ei hakka virisema, sest Vettel tuli ju ikkagi maailmameistriks! :)

Le Monaco

2010-11-24T20:28:00.003+02:00

Diana tahtis, et ma midagi kirjutaksin. Aga palun!

Information général
Monaco, en forme longue la principauté de Monaco...
Monaco est situé au bord de la mer Méditerranée, au sud-est de France.
Cet État occupe une superficie de 1,974 km2 ce qui en fait le deuxième plus petit État indépendant du monde. Monaco comptait 33 000 habitants. Avec 16 610 habitants au km2, c’est le pays le plus densément peuplé au monde. La langue officielle est francais.
Monaco est indépendant dès 8 janvier 1297.

Culture
Il y a un fameux Casino de Monte-Carlo. Local habitants ne peuvent pas visiter ces casinos, les ont pour touristes.
Il y a le Grand Prix automobile de Monaco, qui est au programme du championnat de monde de Formule 1.

Géographie et climat
L’altitude maximale est Mont Agel, qui culmine à 1 150 m.
Monaco est divisée en onze quartiers.
Le climat de Monaco est de type méditerranéen. Des hivers sont doux et humides et des étés chauds. La temperature moyenne est de plus de 16 °C. C’est tres ensoleillé.

Ood minu kassile

2010-11-10T16:00:00.003+02:00

Ta suudab mind alati rõõmsaks teha. Vahel pikutan oma voodis, vaatan laua poole ja näen, et kass vaatab vastu. Ta ootab märguannet, et ma pilgu või sõnadega talle mõista annaks, et ta võib minu juurde tulla. Ma kutsun teda, ta tuleb. Kerib ennast mulle kaissu ja hakkab nurruma. Õhtuti peab ta loomulikult teki alla pugema ja seal esmalt 5-10-minutilise pesemise ette võtma, enne kui mu käe peale heidab ja magama jääb. Mõnikord on ta minu juures pool tundi, mõnikord terve öö. Ta ei pane pahaks kui ma vahepeal asendit muudan ja teda müksan.
Tema puhul on tunda, et ta usaldab mind. Enne kui me Narva mnt-le kolisime, polnud tal veel kommet nii kaua minu kaisus magada, ta piirdus poole tunniga. Pärast kolimist magas ta terve öö minu kõrval, liikus korteris ringi ka koos minuga. Kui me temaga mitu-mitu aastat tagasi suvel maale läksime, tahtis ta koos minuga isegi poodi tulla. Olgu, arusaadav, võõras keskkond... Kui ta eelmisel talvel kõrvad ära külmetas, lubas ta kannatlikult mul neid desinfitseerida ja kreemitada. Ma tean, et tal oli valus; ta teadis, et ma ei teeks talle halba. Kunagi oli tal ka käpp katki, hiljuti olid peas mingid veidrad väikesed punnikesed - ja ta lubab mul alati end uurida.
Ta vaatab oma suurte silmadega otsa ja ma ei suuda öelda ei. Ma istun oma voodis, ma loen ja konspekteerin midagi (minu viga, ma peaks seda laua taga tegema...), minu kõrval riiulis on teetass. Siis tuleb kass, hakkab nurruma, KUIDAS ma saan ta siis ära ajada? Tema heast südamest otsib seltskonda... Kuidas ma saan temaga pahandada elutoa laual istumise pärast, kui ta enda ilusate silmadega mulle otsa vaatab? Kuidas ma saan temast niisama mööd minna, kui ta nii armastusväärse pilguga mind jälgib? Mulle heidetakse ette, et ma hellitan ta ära, aga ma ei saa midagi parata.
Ei, tegelikult ma olen teda karistanud ka. Kui ta korduvalt lillevaasi ümber ajas, sai mul villand ja ma valasin ülejäänud vee talle pähe. Köögilaual ta eriti tihti ei käi, aga sealt ajan ma teda ikka järjekindlalt maha. Mõnikord ma hirmutan teda tolmuimejaga.
Temast seltsivamat kassi pole ma veel kohanud. Talle meeldib minna kööki koos kellegagi, näiteks koos minuga. Kunagi oli selline juhtum, et ma lugesin ja ta oli mu toa ukse taga, tahtis sisse saada. Maru põnev koht oli, ma ei viitsinud minna ust avama. Milalgi lasi ema ta sisse, ma olin just püsti tõusnud ja mõtlesin, et teen pausi, lähen kööki. Kass, kes oli umbes 15 minutit oodanud, et minu tuppa saada, tuli koos minuga kööki sööma. Vahepeal oli veel selline lugu ka, et ta hakkas sööma alles siis, kui olin talle korra "Söö!" öelnud. Nüüd ta enam oodata ei viitsi.
Seltsivusest veel nii palju, et alati külalised rõõmustavad, et oiii, kiisu tuli nende juurde. Jah, Pele on alati rõõmus, kui leiab kellegi, kelle süles istuda ja kes teda silitaks.
Pole midagi paremat kui vaadata päikeselaigus olevat kassi, keda sügatakse ja kellest on näha, et ta tõesti mõnuleb!
Ta on mulle ääretult oluline. Ma juba tean, mis tunne on teda kaotada, ma tean, mis minuga siis juhtub. Ma ei taha seda enam kogeda.
Kui kellelegi tundub, et see tekst ei lähe üldse teemasse, siis eksite - Pele on minu igapäevaelu üks olulisemaid osasid.

Mis siis edasi?

2010-11-05T19:42:00.002+02:00

Homme lähen minema. Loodetavasti puhkan väheke inimestest ja veelgi rohkem enda mõtetest. Loodetavasti ei pea ma jälle pettuma, sest neid pettumusi hakkab juba liiga palju kuhjuma, vähemalt minu jaoks. Loodetavasti jõuan ka natuke bioloogiaga tegeleda. Loodetavasti...

Täiesti kohutav, kui kardinaalselt võib üks inimene muutuda. Puhtoptimistist lauspessimistiks.
Huvitav, mis edasi saab?

193 sõna

2010-10-29T16:53:00.000+03:00

Äratus kell 7:30. Sööma. Kohvi jooma. Juttu ajama. Naerma. Raelile helistama. Hambaid pesema. Riidesse panema. Kõndima. Haigla juurde jõudma. Kohale jõudma. Ootama. Raeli nägema. Kingitusega pusima. Raeli Elisele ja Kairile vastu saatma. Ise Diana järele küsima. Ootama. Halba uudist teatama. Diana poole kõndima. Mõtlema, kust saada Elsa numbrit. Vihmavarjuga aknale koputama. Dianat nägema. Üllatuma. Sisse minema. Kallistama. Mahla jooma. Maffiat mängima. Kallistama. Lahkuma. Poes käima. Kõndima. Juttu ajama. Naerma. Pargis istuma. Sööma. Sadamateatri poole minema. Ootama. Sisenema. Riided ära panema. Saali minema. Istuma. Otti nägema. Ohh… Vaatama. Kuulama. Istuma. Plaksutama. Lahkuma. Raamatukogu poole minema. Pettuma. Koju minema. Telerit vaatama. Ahju segama. Raamatukokku minema.

Lihtsalt öeldes, hommikul tahtsime Dianale üllatust teha, mis ei läinud päris nii, nagu plaanisime. Arvasime, et ta on tagasi Veriorale läinud ja et tore oleks kingitus vähemalt Elsa kätte anda, Diana aga valmistas meile üllatuse, sest oli kodus. Tšillisime seal, siis läksime Heli ja Liisiga poodi, ostsime saiakesi, mida Kaubahalli juures pargis sõime. Seejärel liikusime Sadamateatrisse Ott Seppa (või nagu Heli ütleb – Otu-Potut) vaatama. Tahtsin pärast seda raamatukogust läbi astuda, aga see oli kinni. Kui te mu ühe-kahesõnalistest lausetest eelnevat välja ei osanud lugeda, siis edasine on küll jumala selge.

Suur saak!

2010-10-27T15:02:00.002+03:00

Tegelikult olen ma üpris heas tujus, sest kahe päevaga olen 28 krooniga soetanud endale 12 uut raamatut:

1) A. M. Winchester „Bioloogia alused“
2) Igor Akimušin „Ka krokodillil on sõpru“
3) Filosoofialeksikon
4) Stefan Zweig „Eilne maailm“
5) Guy de Maupassant „Bel ami“
6) Victor Hugo „Jumalaema kirik Pariisis“
7) Antonio Tabucchi „Tunnistaja Pereira lugu“
8) Arvo Valton „Tagasi tulevikku“
9) Friedrich Maximilian Klinger „Poliitik ja poeet“
10) Inglise novelle
11) Inglise luulet (inglise keeles)
12) Antoine de Saint-Exupery „Terre des hommes“ (prantsuse keeles)

Ahjaa, selline pisiasi, et esmaspäeva õhtu-teisipäeva hommik olid ka toredad! Kiidan Heli mannaputru!

Minu lõpp on minu algus

2010-10-14T16:11:00.001+03:00

Ma nii tohutult tahtsin ilusat ja sisukat päevakirjeldust anda, aga mu väljendusvõime on väga madalale langenud. Lugu oleks pidanud sisaldama mõnda lauset (või lõiku) eilsest õhtust, umbes sama palju tänasest hommikupoolikust ning lõppema entusiastliku mõttega „nüüd lähen ja õpin ajaloo arvestuseks!“ Tegelikkuses juhtus nii, et kui olin mingi tekstiosa kirja pannud, kustutasin selle maha – mida juhtub minu puhul viimasel ajal üsna sageli…
Mõelda vaid, kui tegelikkuses ka leides, et mingi tegevus oli mõttetu ja kunstiliselt ebakorrektne, saab selle backspace’i kasutades oma elust eemaldada… Väike mälestus kustutamisest jääks, aga see oleks ka kõik. Teised ei pruugiks arugi saada.
Et üks asigi plaanipäraselt läheks, kirjutan nüüd lause „lähen õpin ajaloo arvestuseks“ ja tegutsen kordki elus oma sõnade järgi.

Valikuvõimalustest

2010-10-09T15:16:00.002+03:00

Huvitav, kui ma võtan mingi konkreetse sihi silme ette ja püüan enda sõnastamata probleemid unustada, kas siis tegelikult ka muutub elu väheke lihtsamaks? Või suurendavad katsed muresid maha suruda nende tegelikku suurust?
Fakt on see, et ootama pean igal juhul, seega oleks vist mõistlik vähem paranoiline olla ja kekenduda reaalsusele. Vaatab, mis välja tuleb.

Edaspidi suunan enda veidrad vaimusünnitised kuskile mujale, kindlasse kohta, ja keskendun ka siin blogis natuke tegelikkusele, kajastan väheke ka enda tegemisi. Fantaasiale on nüüdsest üks teine koht.

Mõnikord...

2010-10-05T14:52:00.002+03:00

Mõnikord mõtlen ma positiivselt. Mõnikord olen ma pessimist. Mõnikord igatsen hetke, mil ma üldse ei mõtleks.

Vahetevahel olen rõõmus, vahetevahel tahaks kaduda. Vahetevahel vaatan ma tuimalt enda ette ja mul on täiesti ükskõik.

Kohati on mul prillid ees, et paremini näha. Kohati ma käin prillideta, sest mind lihtsalt ei huvita ümbrus, parem olgu kõik udune ja umbmäärane. Kohati on mul silmad hoopis kinni.

Aeg-ajalt jälgin inimesi, nende liigutusi ja näoilmeid. Aeg-ajalt tahaks, et mind ennast ei jälgitaks, tahan teistele nähtamatu olla. Aeg-ajalt jälgin imestusega ennastki.

Vahel näen ma ilusaid unenägusid. Vahel püüan end hirmsast unest lahti rebida. Vahel olen ma ärkvel.

Aga enamasti lihtsalt tahan, et oleks keegi, kel oleks aega mind ära kuulata, mulle tuge pakkuda ja mind kallistada...

Mõttetuse ja mõttekuse vaheline piir

2010-09-22T16:57:00.004+03:00

On küll natuke raske tõmmata piiri mõttekuse ja mõttekuse vahele, aga vahel ma siiski püüan seda teha. Võib-olla ei ole seda eriti märgata, ja ausalt öeldes ei mõtle ma isegi, et vot see tegu on mõttekas ning kui sellega ühele poole saan, alustan midagi mõttetut. Nii ei mõelnud ma ka seda teksti kirjutama asudes, kumba kategooriasse selle kirjatüki puhta südametunnistusega liigitada võiks.
Konkreetsemaid näiteid mõttekusest ja mõttetusest:
1) bioloogia õppimine - mõttekas
2) toa koristamine - ALATI mõttekas, isegi siis, kui põrand pesemisest läbi kulub ja end äkki korrus madalamalt avastad
3) lae põrnitsemine - mõttetu, v.a. juhul, kui avastad mõne ämblikuvõrgu vm samalaadse moodustise, mille saaks ära koristada ja mida tulebki viivitasmatult teha
4)kassi äraajamine - mõttetu, ta tuleb peagi tagasi ja veel hirmasamana kui varem!
5)tee joomine - mõttekas, esiteks laiendad oma maitsemaailma, teiseks saad nalja kui peaksid teed kurku tõmbama
6) füüsikatunnis teemväliste küsimuste küsimine - mõttekas, ilmneb, et Oks läheb vooluga kaasa ja dünaamika asemel võib tund aega (ma ei liialda!) rääkida elektrilöökidest ja astronoomiast
7) õhtul kogu perele söögi tegemine - mõttetu! Kõigepealt kurdetakse selle üle, et seda on kas liiga vähe või liiga palju. Siis süüakse seda üliväikestes kogustes või üldse mitte, niiet kui seda ka oli vähe, on järgmise päeva õhtuks päris kena hulk veel alles. Inimestele vist ei meeldi mu toidud. P.S. küpsised, koogid ja pannukad lähevad alati peale
8) raamatukogu külastamine - mõttekas, nii saab ehk ka kohustusliku kirjanduse õigeks ajaks kätte
9) õhtul vara magamaminek - mõttetu! esiteks oled hommikul ikka sama väsinud nagu juhul, kui magad 3-4 tundi vähem, teiseks viitab see sellele, et mingi asi jäi ikka õppimata
10)selle kirjutise lõpetamine - mõttekas, kaua ikka inimesi piinata võib!

... tehtud

2010-09-09T16:22:00.003+03:00

Väike vahe on jah sisse tulnud, eks sedagi juhtub.
Vahepeal on toimunud päris palju. Uus kooliaasta on alanud, päris palju on lage imetletud, vahel elektrit saadud, ema sünnipäeva peetud, sõpradega ringi tiireldud, kooliga Taevaskojas käidud, pannkooke küpsetatud, kahtlane summa kõneaega enda kontol avastatud, kolm Molière'i teost loetud, jalgpalli vaadatud, koristatud, vihastatud, kassi silitatud, magatud, kaarte mängitud, teed ja kohvi joodud jne jne. Otsustage ise, mis on oluline ja mis mitte, sest mina seda ei suuda. Pisiasjadki on üllatavalt tähtsad. Igatahes on lühiülevaade minu elu paarist päevast antud - need tegevused on küll suvalises järjekorras, aga ma ei ole mingi reaal, et ma alati korda armastama peaks. (Humanitaaridel on lubatud olla hajameelne ja korrapäratu, seega sobib see hästi vabanduseks kõigele.)

Kui ma oskaksin, võiksin lõppu ka midagi ilusat ja mõttekat lisada, aga näete, saamatu olen ka veel lisaks kõigele muule. That's me.

Lugege ja öelge

2010-08-24T14:58:00.002+03:00

Täna on mu aju eriti tühi, Kafka on sellise segaduse korraldanud.
Kui keegi peaks tema teoseid lugema, siis olge kallid, süvenege korralikult ja tehke mulle pärast selgeks, mille järgi ta taandridasid on pannud, sest minu mõistus seda ei võta. Otsekõne ei ole piisav põhjus, et lõiku vahetada, 7 lehekülge otsekõnet ühes lõigus on täiesti tavaline. Ainus mulle enam-vähem arusaadav jaotus on seotud peatükkidega - siis lihtsalt tuli sellesse ühtlasesse jadasse vahe sisse teha.

Minu kord küsida - kui paljud seda blogi üldse loevad?

Kõige toredam Hetan

2010-08-16T15:25:00.003+03:00

Oli üks sääriksääsklane, isane, ma arvan. Ma panin talle nimeks Viktor, sest ta nägi nii viktorlik välja. Siis ma viisin ta õue.
Jaak tõi mulle ühe väikese ämbliku. Tahtsin tedagi enam-vähem ära määrata, aga ei osanud. Igatahes sai ta nimeks Hetan, me vaatasime koos telerit. Vahepeal ta kadus kusagile tugitooli peale, aga mõne aja pärast leidsin ta taas enda õla pealt. Pärast viisin ta õue.
Ta oli kõige toredam Hetan, keda ma elas näinud olen.
Istusime õues, küünlavalgel. See oli selline suur ja jäme küünal, mida ikka annab põletada. Herilased tiirlesid meie ümber, üks tundis küünla vastu huvi. Ta ronis mööda seda üles ja millegipärast tegi enesetapu. Lihtsalt lendas leegi sisse. Lasime tal seal põleda, kuigi ta pigem hulpis niisama küünlavaha sees. Hommikul avastasime sealt veel väiksemaid putukaid.
Sellele herilasele me nime ei jõudnud panna.

P.S. Kunagi ristisin ma ühe sisaliku Remarque'ks, sitasitika Cervanteseks, oma tiigis elavaid konni kutsume Connery'teks. Kudusin endale kunagi säärised, ühe nimeks sai Giu, teine oli Seppe, tehes kokku Giuseppe. Mul on kaks toataime, üks on Theodor, teine Aksel. Kui täpne olla, siis mu kass murdis Theodori küljest osa oksi ära, millest saidki Akselid.
Mul on selline tunne, et ma olen veel mõnele elukale nime pannud, aga ma ei jõua ju kõike ka meeles pidada.

Ainus olend, kes keeldub olemast see, kes ta on...

2010-08-11T15:00:00.002+03:00

Nad ei ole saanud olla nemad ise, ma ei andnud lihtsalt valikuvõimalust. Otsustasin, et sellistena on nad ilusamad ja sobivad minuga paremini. Nende loomulikkus oleks tähendanud osalt ka minu loomulikkust, kuid selle eest ma põgenesingi. Kes teab, ehk põgenen nüüdki, aga vähem ja aeglasemalt. Jooksust on saanud kõnd, võib-olla küll kiire, kuid siiski parem kui enne. Ning neid ma enam asjasse ei sega, mul ei ole seda õigust. Õigust kedagi teist mängida.

Ehk on ka kõik muu võlts?

Ma olen 90% kindel, et te ei saa aru, mida (keda) ma täpselt silmas pean. Hea tahtmise korral võite selle siiski välja mõelda, midagi keerulist siin ei ole, kui te vaid olete mind viimase aasta jooksul piisavalt jälginud.

Parim jalutuskäik

2010-08-09T15:12:00.003+03:00

Kõndisin Läti piiri poole. Sinna polnud palju minna, veidi üle kilomeetri. Õhk oli lämmatavalt palav. Piiri ääres istusin eikellegimaal - Eestist olin väljas, Lätti polnud jõudnud. Jälgisin, kuidas äikesepilved lähemale triivisid. Tagasi minnes kõndisin osa teest tagurpidi, vaade taevasse oli lihtsalt niivõrd võrratu. Mingist hetkest hakkas tõusma tuul. Polnud enam mõtet tagasi vaadata, avanev pilt oli hall, kadunud olid need võluvad lillakashallid laigud. Ma kuulsin kuidas tuul aina tugevnes, võttes tuure üles nagu... karussell? Juuksed lendlesid näo ees, kuid mitte kauaks, sest tagantpoolt lähenes ka paduvihm. Kõik lihtsalt ujus, ma olin läbimärg ja õnnelik, et koju kenake jupp maad on. See oli lihtsalt niii vägev! Vihm, äike, linnas mitte hingelistki, ainult mõnda üksikut autot oli näha. Üsna kodu lähedal nägin, et peateele on kukkunud puu, mis liiklust pisut takistas. Kõrval oli park, kust autod lisa võtsid. Muiates mõtlesin, et on vaid aja küsimus millal keegi sinna kinni jääb.
Tegelikult häiris mind kogu jalutuskäigu vältel tõsiselt ainult see, et ma vilistada ei saanud.
Kodus tilkudes avastasin, et mu särgi küljes on lauluritsikas. Kui ma tahtsin teda sealt ära võtta ja õue viia, hammustas ta mind, jättes mu käele kaks pisikest jälge. Ma ei teadnudki, et ritsikad seda suudavad.

Ebaloogikast saab loogika

2010-08-05T15:14:00.003+03:00

Hiljuti nägin unes mingeid veidraid õunasuuruseid sinakaid marju ega taibanud, millega tegemist. Sain teada, et need on maasikad. Imestus ei olnudki eriti suur, lõin lihtsalt laksu vastu laupa, et ahjaa, muidugi! Ise käisin terve pika päeva maasikaid korjamas ja nüüd ei tunne ära! Hetkega muutusid sinised plönnid isuäratavateks punasteks marjadeks, mida meie maasikate nime all teame.
Kui miski tundub võõrastav, aga sa korraga ära taipad, millega tegemist, siis tagantjärgi tundub see nii loogiline! Ei jää üle muud, kui enda algse taipamatuse üle naerda.

P.S. Siinses internetipunktis on hiirematil 2006. aasta kalender ja baltimaade kaart.

Tühjus

2010-08-04T14:25:00.002+03:00

Seda, mida ma tahaks öelda, ma parem ei ütle. Põhjus seisneb neis sõnades. Seega leppigem sellega, et ma improviseerin nagu tavaliselt.
Probleem seisneb selles, et mul on pikemat aega fantaasiakriis. Ainus, millele ma suudan mõelda, on just see osa, millele ma EI taha mõelda ja millest ma EI taha rääkida. Vähemalt mitte nii avalikult. Vajalikud inimesed on liig kaugel - või siis olen mina see, kes kaugel on, mitte teised?
Ja ikkagi on näiliselt kõik korras. Võib-olla peaks seda näilisust usaldama rohkem kui seda, mis minu arvates tegelikult toimub? Mul on vahel komme asjadest valesti aru saada, ehk siis ka endast? Võib-olla tõesti on see, mida teised näevad õigem.
Jah. Kui nad kõik ainult erinevat mind ei näeks...
Homme hakkan positiivseks.

Vaikust!

2010-08-02T15:49:00.001+03:00

Ära ütle midagi enne õiget aega.
Ja minu puhul - ära isegi mõtle enne, sest muidu seda õiget aega ei tulegi.

Painaja

2010-07-26T14:50:00.003+03:00

Mitte et mul midagi öelda oleks, aga vaikida ma ka ei suuda.
Vahel on seltskond üleliigne ja häiriv. Lihtsalt istuks, ei mõtleks millelegi olulisele, jälgiks kedagi või midagi. Vahest iseennast?
Mis ma ikka öelda oskan?
Raamatukogust laenutatud raamatud on selles mõttes halvad, et sinna ei saa ise märkmeid kirjutada, isegi kui tahaks. Kusagile mujale ei ole seda samuti mõtet teha, sest ilma tervikuta poleks sel mõtet.
Tegelikult peaks enda idüllilised kujutelmad rohekärnkonnadest maha matma.
Ei ei ei ei ei ei ei ei ei ei ei ei ei ei ei ei ei. Ma kirjutasin kõik need ei-d ükshaaval välja. Kopeerimine ei ole päris minu ala, seda enam, et igaühel on oma tähendus. Copy-paste muudaks nad ühtsemaks. Mul ei ole miskit ühtsuse vastu, aga vahel on see lihtsalt vale.
Painaja.

Tehke järgi!

2010-07-22T13:57:00.003+03:00

Vahel on tunne, et ei saa kedagi ega midagi usaldada. Ma ei jää lootma enda mälule, vaid panen siia kirja enda jaoks küllalt olulise sündmuse, et tulevikus oleks, mida meenutada.

Teisipäeval, 20. juulil 2010 ärkasin ma hommikul kell 4, et siis kella 5 paiku kodust rattaga välja sõita. Eks vahepeal oli ikka peatusi ka, aga nii või teisiti olime kell 10.05 Viljandis, kus veetsime kokku umbes 2 ja pool tundi. Sealses kohalikus pargis oli päeva peaaegu et parim hetk: lesid murul varjus, kõhu peal pudingitops, käes sai ja sirutuse kaugusel ka kaljapudel. Ohhh...
Niisiis, 12.30 jätkasime teekonda, mis muutus aina vaevalisemaks. Viimased 30 km venisid üsna aeglaselt, viimast kümmet kilomeetrit läbides avastasin, et jalad lihtsalt ei kuula sõna.
Umbes 16.30 olime Mõisakülas, olles vähem kui 12 tunniga läbinud 146 km rattaga. Peatuste peale läks kokku ümmarguselt kolm pool tundi, seega sõitmisele kulus 9 tundi. Teine päeva tipphetk oligi see, kui vanaema juurde kööki maha potsatasime - tehtud!

Üllataval kombel lihased eriti ei valutagi, põlveliigesed andsid natuke tunda ja kuna minu ratta sadul ei ole mitte kõikse mugavam, siis oli alguses ka istumine natuke vaevaline. Otse loomulikult sain ma JÄLLE liiga palju päikest, aga ei midagi hullu, nahka seekord ajama ei hakka.
Järgmisel päeval sõitsime veel umbes 15 km, lihtsalt prooviks, et kuidas läheb ka. Neetud Läti kruusateed!

Nii, üks minu viimase aja magedamaid postitusi, just sõnastuse poolest, aga oluline sai talletatud. Ma olen enda üle päris uhke tegelikult :).

P.s. Selle postituse pealkiri "Tehke järgi!" on mõeldud minu mõlema saavutuse kohta: 146 km rattaga ja ilmetu sõnastusega postitus. Viimast on vist kergem teostada.

Suve suurim mõnu

2010-07-16T13:41:00.003+03:00

Pole midagi paremat kui paduvihmas rattaga sõita, ausalt. Kuidas sa käed laiali sõidad, et vihma sada protsenti nautida, riskides sellega, et oma väheste oskuste tõttu poriloiku pikali käid. Mingil hetkel avastad ehk, et prillidega sõites on pilt peaaegu sama udune kui ilma, seega võiks nad rahumeeli kotti panna. Puude alt tuleb võimalikult kiiresti läbi sõita, et jõuda lageda taeva alla, kus suurema lahmaka vett kaela saab. Autod, mis mööda teed sõidavad, pritsivad mu märjaks ja ma ainult naeran selle peale, sest olen niigi vettinud. Tekib mõte, et miks ma rannast tulles üldse riideid vahetasin, sama teeb välja ju. Hetkeks vaatan oma ratast, kas ta ka väga porine on - tegu pole ju minu sõiduvahendiga, mistõttu vastutus on suurem - siis muigan omaette: vihmavesi uhub kõik niikuinii maha.
Varsi hakkab vihm taanduma. Loodan, et ehk tuleb uus puhang, aga ei, tuleb vist ikka koju minna, ise märg kui kutsikas.

Ei midagi...

2010-07-12T14:48:00.001+03:00

Ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha.
Aga see lihtsalt on nii.

Ma elasin end välja.

Las jääda...

2010-07-06T15:27:00.001+03:00

Kui ma saaksin midagi oma minevikus muuta, kas ma teeksin seda? Võimalus enda vead olematuks teha, selle asemel, et ülejäänud eluaja vabandada – valju häälega teiste, sisimas enda ees, et ma olen nagu olen. Eksiv, rumal ja taktitundetu.
See osa minust, kes on väsinud neid vabandusi ja motiive kuulamast ütleb mulle, et kõik on korras, oleks võinud hulleminigi minna. Mulle tundub see osa nii elutarga ja rahulikuna, ma tean kuidagi, et kui on üldse keegi, keda ma usaldada võin, on see tema. Tõepoolest, vahel tundub, et pääsen mõnest olukorrast üle noatera lihtsa juhuse tõttu. Midagi ebameeldivat jääb olemata. Kas ei või ma sellest järeldada, et see ei ole lihtsalt juhus, vaid tegelikult hoiabki elu ära hullemat? Kui ma ei ole tulemustega rahul, ei välista see võimalust, et ükskõik missugune muu käitumine oleks kaasa toonud negatiivsema tagajärje. Väga võimalik, isegi tõenäoline, et toimisin parimal võimalikul viisil. Kuidas see saakski teisiti olla – kindla peale oleks ma tol saatuslikul momendil öelnud või teinud midagi teisiti, kui tulemused oleksid mingilgi viisil positiivsemad olnud.
Tegemist ei ole saatusega, midagi säärast ei ole olemas. Ei mingit ettemääratust või kõikejuhtivat võimu, lihtsalt tegelikkus ise, mis kulgeb täpselt nii, nagu peab. Lõpuks leidsin ma mõjuva põhjuse, miks ei ole inimeste võimuses minevikku muuta – elu on meile õige tee kätte juhatanud, nüüd tuleb iga hinna eest hoiduda seda kõike tühiseks pidamast ning, veelgi enam, tühiseks muutmast. Ainult see oleks halvem käitumine, mistõttu on tuhandekordselt õigustatud, et me minevikule ligi ei pääse. Tegelikult läks kõik õigesti, ma tean seda, sest mu sisemisel ja targemal minul peab õigus olema. Seesama rada on hoidnud teda eksimast, nagu õigupoolest ka mind tervikuna, aga see osa on ainus, kes sellest aru on saanud. Lõpuks, lõpuks suutis ta selle teadmise edasi anda – või mis, mina ise suutsin sellest aru saada. Mind on üks, päriselt.
Ei, las kõik jääda nii, kuis on.

Tujurikkuja

2010-07-01T13:16:00.002+03:00

Tahaks lihtsalt selle viha välja elada.
Minu viimase aja suurimad tujurikkujad:
- DVD-mängija: vaatasin Avatari (khm), umbes pool tundi jäi lõpuni, siis kiilus kinni. Plaat oli korras, see neetud mängija on käkikeeraja.
- Arvuti + WiFi: ma kõnnin kodust TÜ raamatukokku hullult tüütu läpakakotiga, et siia WiFisse saada. Jõuan kohale ja ei tööta. Küsin siinselt töötajalt, saan vastuseks, et teised pole kurtnud, äkki vahetan asukohta. Ikka.
- Digiboks: kiilus kinni keset põnevat kohta. Ok, saaks ka hullem olla, kui järgmise jalka väravakatse ajal kokku jookseb, siis ma lähen kellelegi kallale.

No tegelikult oli see ka päris masendav, kui ärkasin hommikul 6:45, et kella 8ks 10 km kaugusel maasikaid korjamas olla (rattaga läksin loomulikult) ja siis kohale jõudes öeldi, et kohad on täis. Inimesi oli 10-15. Mis asja natukenegi parandas, oli see, et sport tuleb alati kasuks.
Ja Portugali kaotus oli ka halb, aga õnneks oli õhtu ja ma läksin varsti magama, hommikuks oli juba parem tunne.
Igatahes näitab üldine statistika, et suurim tujurikkuja on tehnika.

Ülimõttetus

2010-06-21T14:24:00.003+03:00

Otsustasin kirjutada tänase postituse ilma ühtegi korda BackSPace'i kasutamata - põhjendus minu trükivigadele4 ja kehvale sõnastusele. Eksperiment - mis siis kokku tuleb, sest mis kord mõttesse tuleb, see ka kirja saab. Juba jõudsingi järeldusele, et seda kõike annaks paremini sõnastada, ilma nende tobedate müttekriipsudeta (andeks, mõtlesin mõttekriipse).
Kuna ma ei saa kogu postituse vältel rääkida sellest, et kõik see kupatus on üks suur katsetus ja ighas teises lauses oma vigu parandada või end niisama välja vabadada, siis võiks kirjutada ka millestki muust.
Praegusel hetkel sajab õues vihma. Kellel vihmavarju pole, kõnnivad enamasti kergelt küürus ja tõtliku sammuga. Erandeid on muidugi ka, alati on.
Vahem'rkus: millest muust ikka rääkida kui ilmast. Taevashalasta, nüüd olen ka mina selle tasemeni langenud. Hakkasin ka mõtlema, kuidas küürus ja tõtlik samm välja näeb - üks minu toredatest sõnastusvigadest. Ilmselt te märkaksite seda, aga ma tahan näidata hetkel, et tegelikult sain ma nüüd ise ka aru, mis pada ma ajhanud olen, niiet võite mind parandada selle koha pealt, kui soovite, aga teadke, et see ei ole enam Ameerika avstamine. (nii pikka, klohisevat ja komaderikast lauset pole ammu nähtud...)
Ah, aitab küll. Asi kisub vägisis ülimõttetuks, aga ma ei saa seda kõike ka maha kustutada, damn it!!

Meis endis peituv õnne põhjus on suurem olukordadest johtuvast. (Schopenhauer)

2010-06-16T13:38:00.002+03:00

Nüüd on aeg kuidagi väljendada rõõmu, sest eile algas vaheaeg! Kui ma seda ei teeks (veel hullem - üldse mainimata jätaksin!), siis esiteks tekitaks see teistes küsimusi, teiseks tabaks ka mind ennast kahtlus, kas mu väikeses peas on kõik ikka korras.

Nüüd kus sissejuhatus on tehtud, tuleb tegeleda järgmise väljakutsega - hakata seda üüratut tundepuhangut väljendama. Üks võimalus oleks kirjutada 72 korda järjest "Jesssssssssss!!!" 11 s-iga ja 3 hüüumärgiga, aga see paistab liiga labane, seda enam, et ma tavaliselt eriti tihti sellist sõna (?) ei kasuta. Teiseks võiks ma kasutada teisi taolisi hüüdsõnu, aga olgem ausad, efekt oleks üsna sama. Kolmas variant on väljendada enda õnne läbi mingi mõistatusliku teksti, näiteks kirjutada teksti lillekestest ja rohukonnadest. See jutuke tuleks kindlasti positiivse hõnguga, aga olen peaaegu kindel, et see areneks oma rada pidi ja suvevaheajaga poleks tal erilist seost, ka mitte selle tohutu meelehea osas - mu mõtted kalduksid ju rõõmu tegelikust põhjusest kõrvale. Neljas võimalus, mida ma märkamatult juba kasutangi, on see, et arutlen selle üle, kuidas ennast lõppude lõpuks väljendada. Tõtt-öelda peaks nüüd igaühele selge olema selle lõigu sõnum.

Kui miski muu ei aita, kujutage ette Marilyn Fridolini rõõmust õhku hüppamas, maandumises väikest viga tegemas ja seetõttu pikali kukkumas.

Ärge öelge midagi

2010-06-04T14:49:00.003+03:00

Täna tahaksin ma lihtsalt öelda seda, et ma ei taha midagi öelda, sest ütlematagi on selge, et midagi mõttekat ma niikuinii öelda ei suuda, seega ärge sundige mind midagi ütlema; ma ei oleks pidanud seda kõike vist ütlemam, aga ütleme nii, et vähemalt on see kõik nüüd välja öeldud.

Ps. Ma lihtsalt pean veel ütlema, et kirjandites ei ole soovitatav nii palju sõnakordust kasutada.

Mida teha siis, kui midagi ei viitsi teha?

2010-06-02T13:14:00.002+03:00

Joonistada. Vahtida lakke. Aknast välja. Või telerit. Jälgida ühte tohutult tüütut pinisevat sääske. Mõelda, mida kõike PEAKS tegema. Hoida käes mingit õpikut juhuks kui peaks tekkima mõnesekundiline moment, mil isegi viitsiks õppida. Liigutada varbaid. Lasta pilgul üle käia oma riiulist ning avastada, et seal on inglise, saksa ja prantsuse sõnaraamat + saksa keele grammatika + Võõrsõnastik + "Dekameron" ja ei midagi enamat. Mõelda, et süüa peaks tegema, aga ei taha. Vaadata kordamööda vasakule ja paremale. Hoida käes telefoni, et juhuks kui ta peaks ootamatult helisema, saab helistajat üllatada oma "kiire reageeringuga". Joonistada mõttes ringe. Joonistada päriselt ringe. Teha oma kassile grimasse. Vaadata üle õla. Kuulata mööduvate autode mürinat. Loota, et keegi niipea koju ei tule. Meenutada seda, kuidas põdrad üle tee jooksid sel ajal kui mina sealt ca 60 km kaugusel olin. Püüda meelde tuletada üht Rousseau tsitaati. Jõllitada tühja pilguga ühte punkti. Ümiseda mõttes Saksamaa eurolaulu. Keerata see neetud valgus näost eemale. Lõpetada selle teksti kirjutamine ja ükskord ometi tööle hakata!

Eile õhtul.

Tegelikkus

2010-06-01T13:27:00.003+03:00

Tegelikult ma ei ole lühike, teised on lihtsalt pikad. Mingid imelikud, noh!
Tegelikult ma oskan geograafiat, minu fantaasiarikkad seisukohad ja innovaatilised ideed ei ole lihtsalt veel üldsuse poolt tunnustatud.
Tegelikult ma oskan süüa teha, kellele minu tehtud toidud ei maitse, on lihtsalt alaarnenenud maitsmismeelega.
Tegelikult ma löönud viimastel päevadel mitukümmend sääske maha, nad ise tulid minu käte vahele just sel hetkel, kui ma plaksutasin. Ka keset magamist on mul komme mõned plaksud lüüa.
Tegelikult on mul ülimalt arenenud vaimsed võimed - ma oskan varvastega klaverit mängida, pendliga tulevikku ennustada ning enda telefonile sisendada et ta on tropp - aga ma ei saa neid oskusi avaldada, muidu peaksin arendama ka võime end hullude eest kaitsta.
Tegelikult ma hängiksin nagu megalt tihti kaupsis, aga mulle ei kõlba sealsete chillarite seltskond.
Tegelikult oleksin ma võinud ämblikuna sündida, aga vanajumal leidis viimasel hetkel, et maailmal on vaja kedagi, kes seda blogi kirjutaks.
Tegelikult ma räägin kogu aeg tõtt, välja arvatud siis, kui ma valetan.

Tegelikult tuleks maailmal õppida irooniat tundma.

Elu on tohuvabohu

2010-05-24T16:32:00.004+03:00

Mul on tegelikult päris hea vabandus, miks ma juba tükk aega endast siin märku pole andnud: ma olen endiselt lummatud koolikirjandite geniaalsusest, ja kuna peamiselt loetakse blogis värskemaid postitusi, siis tehes uue sissekande, jääb järgmine juba pisut varju.

Tegelikult on vahepeal päris huvitav olnud, aga mis sest ikka rääkida, kes teavad, need teavad, kes ei tea, need ei tea. Mina kuulun võib-olla isegi nende hulka, kes ei tea.

Just nimelt... Ma ei tea. Kui ma juba selle teemani jõudsin, siis põgusalt, ilma et keegi täpselt aru saaks, millest jutt käib, tahan märkida, et inimesed on nii neetult osavad segadusse ajamises, eriti just MINU puhul, kuivõrd seda pole ka kuigi raske teha. Neid on mitu, nad ei võta isegi kampa minu vastu, vaid luusivad igaüks isemoodi, millal aga leida võimalust. Ei, ilmselt ei otsi nad võimalust mind eksitada; mida nad täpselt taotlevad, ma ei teagi, võin vaid aimata, kuid ei hakka midagi sõnastama. Oma kaitsemehhanismides ma ei ole eriti kindel: vist ei leidu veel antikeha ajuvabaduse vastu. Aga kes teab, mikrobioloogia ja meditsiin arenevad tohutu kiirusega, võib-olla tõesti võib tulevikus apteegist osta ka ravimit selguse saamiseks.
Heheh, evolutsiooni käigus omandada võime vaimses segaduses õige tee leida - see oleks juba tase!

Tsiteerides filosoof L.-i: Elu on tohuvabohu!

Lüürika, dramaatika, epideemia

2010-05-07T15:18:00.005+03:00

Kirjandus
- Ilukirjandus annab edasi tegevusi ja muid asju.
- Kirjanduse liigid on lüürika, dramaatika ja epideemia.
- Stiil on see, kui kirjanikul on igas teoses üks mõte.
- Dramaatilistes näidendites peab juhtuma midagi põnevat, kas või peategelase surm.

- Liina räägib Näitlejale, et linnas on haigla, kus ravitakse tasuta joodikuid.
- Minu arvates ei ole õige, kui lavalt näidatakse noortele purjus seltskonda ja poolalaste naisi, sest mõnigi võib arvata, et elus ongi nii.
- Gribojedov oli kolme aastaga lõpetanud kaks keelkonda.

Rahvaluule
- Kui vanasti ei osanud inimesed veel õieti kirjutada ja ei nõutud ka, siis nad tegid regivärsse.
- Eesti rahvalauludes tehakse vahet kahe olukorra vahel - need on rõõm ja mure. Põllust räägitakse nagu inimesest, kes peab ära põgenema oma põimijate eest. Kui mehed jäävad kas või sekundiks magama, siis tullakse taga ajama. Lüpsja on samuti hädas. Ketraja muretseb selle üle, et tema ketrab mitte kellelegi.

Jakobson
- 1868. a. pidas Jakobson esimese isamaasõja kõne.
- Arstid olid Jakobsoni valesti rohinud.
- (etteütlus) Rahvusliku liikumise perioodist on jäänud meie kultuurilukku neli suurt nime - Kreutzwald, Jannsen, Koidula ja Kobson. Ja Kobson sündis 1841. aastal. [---] Kõige enam on Karl, ooberst ja Kobson tuntuks saanud esimese progressiivse ajalehe Sakala toimetamistööga.

Juhan Liiv
- Keskkoolist lahkus algebra raskuse tõttu.
- Juhan Liiv elas väikeses majakeses, mille lagi oli mustaks värvitud.

Bornhöhe
- Bornhöhe on kirjutanud raamaru "Pirita kloostri viimased varemed".

"Tasuja"
- Ühel päeval lähenes Jaanus Lotijärve lossile. Talle tuli vastu Oodo. Hobune viskas Oodo maha ja minestas.
- Emilia kõne oli pehme. Ta rääkis viisakalt, ei ropendanud.
- Kui Emilia ütles Jaanusele, et vihkab teda, kukkus Jaanusel mõõk käest ja muutus näost valgeks, kuid jäi paigale ega öelnud ainsatki sõna.

Vilde
- Vilde sündis aastail 1845-1867 ühe munga mõisas.
- Koolis oli Vilde nõrkuseks matemaatika.
- Raamatutes kiusas ta mõisnikku.
- Päeval kirjutas ta romaani "Mahtra sõda", öösel kirjutas naljalehte.
- Vilded hakkasid politseid taga ajama.
- Siis ta elas juba Ameerikas oma sugulase juures, kes andis välja väliseestlaste ajalehte New York Times.
- Vilde oli esimene, kes võitles kirjanike seas sulepea ja tindipotiga.
- Temast on tehtud ka ausammas.- Ta sündis algul kupja, hiljem aidamehe perekonnas.
- Vilde romaan "Kui hani ja mehed Tallinnas käisid" kuulub triloogiasse ja on ajalooline teos.

"Külmale maale"
- Väljaotsa saunas toimus kõige viletsam nälg.
- Neil oli ainult üks auk, kust paistis vähe valgust.
- Üks pink oli toas söömiseks, teine istumiseks.
- Järgmisel kevadel oli Jaanil juba kits ja vili maas.
- Varsti polnud riietel enam kohta, mis ei oleks kärisenud.
- Ei, ega Jaan olnud sel ajal ainuke nähtus.
- Kõik eelmise sajandi lõpu inimesed olid seotud natuke vargusega.

"Pisuhänd"
- Matilde käskis oma mehel kogu aeg kirjutada, et see saaks ikka kuulsaks, et tema kirjand oleks parem.

Tammsaare
- Kui ma televiisori lahti tegin, oli seal Tammsaare.

"Tõde ja õigus"
- Andresel oli sulasest väga palju kasu, mõnigi töö jäi tal nüüd tegemata.
- Oma töörügamisega läks Andres siiski liiale, eriti selles osas, mis puudutab tema esimest naist, Krõõta.
- Andres sõitis Vargamäele hobusega. See Andres oli üldse üks laisk mees.
- Andres polnud mitte ainult kõva töömees, vaid ka kirglik töö otsija.
- Ka Vargamäel polnud Krõõda elu kerge, ikka loomad ja inimesed.
- Hobune viis purjus peaga Pearu Andrese rukkisse.
- Andres astus Pearuga vahekorda.

Smuul
- Paljusid Smuuli luuletusi on viimistlenud Gustav Ernesaks.

Puškin
- Puškinit kasvatasid kaks majahoidjat.
- Ta pääses tsaari erikooli, kust tulid välja tsaari teenrid.
- Igava töö tõttu hakkas ta sepitsema tsaarivastaseid luuletusi.
- Kui Puškin suri, siis asendas teda Lermontov. Lermontov oli pärit kuulsast aadlivõsast.
- Onegin oli kõrgema ilma inimene, ta märgas end lõhnaõliga.
- Onegin väljus tagumisest väljakäigust ja sõitis ära.

Dante
- Dante räägib teoses Põrgupõhja Vanapaganast.

Kreutzwald
- Kreutzwald hakkas 1833. aastal tööle velskrina, heigestus ja suri 1882. a.
- Ta õppis Kreisi keskkoolis. See oli saksa keele kallakuga kool.
- Kui tööpäev läbi sai, siis pani ta küünla põlema ja kirjutas palju raamatuid.
- Kreutzwaldi elutööks kujunes "Kalevipoja" köitmine.
- Tema nimi oli tegelikult Vidri Rein Ristimetsa Poeg.

"Kalevipoeg"
- Kalevi noorim poeg oli saanud valitsejaks kivi heiskamisel.
- Kalevipoeg tappis Tuuslari nii, et tast jäi järgi märg plekk.
- Kalevipoeg ei saanud Eestis ilmuda, seepärast ilmus ta Soomes, kus ta võis vabamalt ringi liikuda.
- Kreutzwald käis neis kohtades, kus Kalevipoeg enne oli käinud.
- Ta tegi endale laeva hõbedast ja lennuk seoti peale. Kalevipoeg käskis kutsuda kohale laevajuhid ja soldatid. Sõit läks lahti ja valge lennuk hakkas laeva vedama.
- Kalevipoeg sai tunda koduigatsust ja muid raskeid omadusi.
- Kui Kalevipoeg nägi, et mõõka ei ole, sai ta kohe aru, et see on kadunud.

Ooberst Welmann (Faehlmann)
- Ooberst Welmann abiellus apteegis ühe naisega.
- Haritud inimesena tundis ta ka arstiteadust ning hakkas haigeid ravima.
- Ta tõlkis natukese eesti keelest ära.
- Welmann nägi Kalevipojaga palju vaeva ja seepärast suri liiga vara.

Koidula
- Koidula esimese luulekogu nimi oli "Ema ja ööbik".
- Lapsepõlvemälestustest vestab ta luuletuses "Maja Aia tänavas".

Luts
- Oskar Luts on sündinud Palamuse kirikus.
- Ta elas Põhja-Tartus palamusel ja eided rääkisid, et sellest saab tähtis mees. Ja kui Oskar Luts kooli sai, hakkasid kõik narrima luts, luts, libekala. Ning ta käis Palamuse kihelkonnakoolis. Hiljem läks ta edasi Tartu kõrgema haridusega kooli. Siis tuli talle meelde, et ta tahab kirjutada lapsepõlvest. 1912. a. novembris ilmusid talt välja raamatud "Kevade", "Suvi", "Ülemiste vanad kapsapead".

"Kevade"
- Kirjanik on Joosep Tootsi kallal palju vaeva näinud.
- Öösel aeleb Toots rahulikult voodis.

Väljavõtteid koolikirjandeist
Sirp ja Vasar 1979, Noortekalender 1988

---

Ja mina arvasin, et mina ei oska kirjutada... Muide, ma tõesti ei tea, mis värk nende ooberstitega on.

Hoidkem eestlust!

2010-04-16T15:50:00.003+03:00

Täna olen tavaline eestlane ja vingun.

Ma PEAN olema raamatukogus, ootama kuni üks kindel isik siia tuleb, minu laual silti näeb ja olles selle sisust aru saanud, minema tuiskab. Mul on jube tahtmine teha midagi mõttkamat kui arvutiekraani põrnitseda. Kus kõik mu sõbrad on?

Ah sa raisk! Ma ei jõua nüüd koju seebikat vaatama. Ma ei saagi näha, kas Alejandro (või mis iganes nende ladina seebikakangelaste nimed ka poleks) sureb ära või ei.

Kui ma ükskord siit pääsen ja koju jõuan, pean süüa tegema. Pole midagi "vahvamat" kui makarone praadida, seda enam, et ma kardan toitu. Mõni aeg tagasi kriipisin endale makaroniga umbs 1,5 sentimeetrise haava kätte. Möödunud teisipäeval tahtsin kapist kalakonservi võtta, aga lõikasin endale pöidlasse (aga uskumatult ilus sakikujuline haav tuli! See, et sealt meeletult palju verd tuli pole oluline; sellega seoses veel üks nõme asi: MIKS veri kuivades pruuniks tõmbub? See pole üldse ilus!!), rääkimata veebruarist kui ma tatrapudruga hambast killu välja lõin. Ja mis te tahate öelda, et ma pean veelkord enda elu ohtu seadma ja süüa tegema?

No ja mõte ka üldse ei tööta: ei tule pähe ühtegi asja, mille pärast viriseda, seega virisen selle üle, et mul ei ole millegi üle nuriseda.

Kurat võtku, noh!

Me saame valgusest aimu ainult sellepärast, et on olemas vari (A. Valton)

2010-04-15T14:10:00.002+03:00

Kõndida mööda Küüni tänavat ühe jalaga varjus, teisega valguse käes, olla pooleldi päikese eest varjatud ja pooleldi tema haardeulatuses. Vaadata inimesi, kes võib-olla ei mõtle üleüldse sellistele asjadele ja on siiski osa neist. Muiata, mõeldes, et igas inimeses on oma varjupool. Vaadata otse ette, siis taevasse, kõrvale,igaks juhuks maha, sulgeda üldse silmad ja need hetke pärast avada... Ma ei usalda möödujaid nii väga... Olla dilemma ees, kas kanda päikeseprille või tavalisi. Ühel juhul ei näe ma kuigi selgelt, sest olen lühinägelik, teisel juhul seetõttu, et päike paistab silma. Olla ka dilemma ees, kas minna botaanikaaeda õppima, mis kujuneks ilmselt niisama unelemiseks, või peituda koju ja püüda meeleheitlikult keskenduda õppimisele ja unustada väljas paistev päike. Olla dilemma ees kas lugeda veel mõned dilemmad ette või mitte.
Lõpetada tänane sissekanne.

Aeg on kõige targem nõuandja (Perikles)

2010-04-09T16:37:00.002+03:00

Mulle hakkas meeldima väljend "aega surnuks lööma". Vägivald, aga nii abstraktsel kujul, et see ei kahjusta midagi ega kedagi. Rääkisime kunagi Liisiga pikalt, et AEGA ei ole olemas, see on lihtsalt mõiste inimeste peas, et oleks lihtsam sündmuseid (või õigemini mälestusi ja mõtteid) klassifitseerida. Kuid kui aeg on ainult millegi definitsioon, siis tähendaks selle surnuks löömine ehk mõrvamine meie keele vaesestumist. Paljuräägitud maailma lõpp ei oleks aga midagi muud kui võimalus, et selle roimaga kaob ka kõik see, millega seda sõna veel seostatakse. Võime elada ilma nähtusi ja olendeid süstematiseerimata on inimene evolutsiooni käigus kaotanud. Kahjuks? Õnneks?
Jätkame aja surnuks löömist. Vaatame, kas tuleb aeg, mil ta täielikult alla annab ja võtab mult võimaluse säärast teksti kirjutada - ka siin on sees minevikku, olevikku ja tulevikku käsitlevaid mõisteid.
Süüdistame aega, et Marilyn sellise mõtisklusega maha sai. Süüdistame aega, et ta on nagu ta on. Süüdistame kõiges aega - sest siis saame südamerahuga mõelda, et me ei oleks niikuinii midagi muuta saanud, mis on suurepärane vabandus meie ümber valitsevale kurjale. Et aja koormat veidigi vähendada, võime ju vastutuse heade asjade eest enda kanda võtta, nii nagu sõber vahel sõbra eest pool süüd enda peale võtab, et teise karistust leevendada. Kõige paremini suudame näidelda siis, kui oma rolli sisse elame, nii et me ise ka kõigest hingest usume, mida räägime. Seetõttu oleme enda headust juba nõnda uskuma hakanud, et unustame täielikult, et see on vaid teene sõbrale, kuigi meie tegelik heasüdamlikkus vaid selles seisnebki.

Olge HEAD, ärge mu kiikse liiga tõsiselt võtke.

Tuli tahtmine mossitada

2010-03-26T17:28:00.002+02:00

Eiiiii!
Nüüd ongi nii, et TV3 enam vormeli kvalifikatsioonisõite ei edasta!
Miks miks miks miks miks miks MIKS?
Nüüd ma võtan kätte ja masetsen mõnda aega.
Pühapäeval on Austraalia GP kell 11.00. Sel ajal on ka Kooliteatrite festivali avamine, st ma ei näe vormelit. Käivad jutud, et meie etendus on üks viimaseid.
Grrrr.

Kujutlusvõime piirid

2010-03-19T17:07:00.004+02:00

Vahel ma räägin kellelegi, mis minu tuttavatega huvitavat juhtunud on või lihtsalt nende iseloomust ja huvitavatest külgedest. Nii on näiteks mu perekonnal mingi ettekujutus minu tutvusringkonnast.
Arvatavasti ei ole ma ainus, kes nii teeb. Siit tekkiski mõte, et mida näiteks mu klassikaaslased minust rääkinud on? Kummastav on kujutleda, kuidas isik X räägib kodus emale midagi sellist, et täna Marilyn tuli välja uue teooriaga igavuse kohta, ja sealt edasi üldine jutt Marilyni paljudest teooriatest.
Ma olen piiratud kujutlusvõimega isik ja ei suuda taolist pilti enda silme ette manada.
Et neil inimestel, kellega ma igavusest rääkisin, oleks mingigi eelis, siis siin ma laialt seda arvamust levitama ei hakka :).

Päu

2010-03-14T13:26:00.003+02:00

Ma ei saa mainimata jätta, et vormel1 hooaeg on alanud :). Muide, miks TV3 eile kvalifikatsiooni üle ei kandnud? Palun teeme nii, et see on erand ja mitte masust (mida väga tihti ettekäändena kasutatakse) tingitud kokkuhoid.
Igatahes olen ma enne võistlust stardijärjekorraga 100% rahul: 2 minu lemmikut stardivad esimestena (Vettel ja Massa).
Hmm, mõtlesin siia lisada vabanduse, et kirjutan teemal, mis eriti paljusid ei huvita, aga kui see tehtud oli, sain aru, et see postitus saab maru lühike - nagu viimased üldse. Tegelikult seisneb loogika (mille peale ma muide just praegu tulin) selles, et mida lühem tekst, seda vähem pikki lohisevaid lauseid ja muidu üleliigset ja igavat teksti. Vajab vähem toimetamist :).
Luban, et kunagi tuleb midagi põhjalikumat.
P.S. Pealkiri tuleb sellest, et me kunagi Helinaga sellise sisuga sõnumeid vahetasime. Päu.

Vaimuvaesus teise nurga alt

2010-03-09T10:51:00.001+02:00

Midagi Tanelile:
Äkki me oleme nii vaimuvaesed, et ei märkagi, kui vaimukad me tegelikult oleme?

Loodan, et loed seda enne, kui sul meelest läheb, miks selline jutt :).

Pastakaküsimus

2010-03-06T16:22:00.002+02:00

Mind on alati huvitanud, miks igal pool, kus jagatakse pastakaid, antakse just siniseid? Miks mitte musti? Ja kui need juhtumisi ongi mustad, siis mingi 1 mm otsaga, et ikka võimalikult kole kiri tuleks ja inimesed sooviksid, et oleksid pigem juba normaalse ja sinise saanud... Kohutav diskrimineerimine!
Muidugi, kui ma võtaksin pähe, et tahan hoopis rohelisega kirjutada, oleks veelgi raskem...
Mu ema rääkis mulle, et teab üht inimest, kes kandis kogu aeg kiivrit, et lollid mõtted pähe ei tuleks. Peaksin vist eeskuju võtma.

Lihtsalt lihtsus.

2010-02-25T15:25:00.003+02:00

Kuna asju, tundeid, mõtteid saab sõnastada mitmeti, tekkis mul praegu kahtlus, kas olen kunagi kirja pannud sellise lihtsa lause nagu "Ma olen rõõmus". Kui ma ka teatud kontekstis peaksin midagi sellist väljendama, kasutan ma tavaliselt pikemaid ja "värvikamaid" sõnu.
Tänasel päeval sain ma aru, et lihtsus on sageli siiram.
"Mul on ülihea tuju: selles päikesevalguses tundub kõik nii kaunis, et isegi murepilved ei suuda seda varjutada - kui ka sinitaevas pilvede taha kaob, siis mälestus, see sisemine soojus, jääb alles - ja sinna pilved ei ulatu."
Ei.
"Ma olen rõõmus."

Midagi argipäevases mõistes "erilist" juhtunud ei ole, mis äkitselt mu tuju oleks heaks pidanud tegema, ärge selle järele pärige. Milleks kõigele seletust otsida? Olete vahel isegi märganud, kui absurdseks võib asi minna, kui keegi küsib aina "MIKS?" ja teine vastab. Siinkohal on juba üksainus "MIKS?" üleliigne.

Ma lihtsalt ei sarnane endaga.

2010-02-17T14:32:00.003+02:00

Ma vist ei ole endaga eriti sarnane.
Inimestel peaks olema kindel iseloom (kuidas saaks kirjutada iseloomustust, kui olemus pidevalt muutuks?). Kuna ma oln täiesti normaalne inimene, on ka minul iseloom. Ütleme näiteks, et ma olen loomult rahulik. Kui ma püüan lugeda ja keegi minuga samal ajal räägib, siis võin ma segajale nähvata midagi sellist, et "Ülimalt tore, ma olen väga vaimustunud, aga jäta mind nüüd rahule!" Absoluutselt rahulik suhtumine? Ei. Sel hetkel ma lihtsalt ei sarnane eriti endaga.
Või kui soovite, võin sõnastada ka nii, et sisimas olen ma närvipundar, aga kui mul on hea tuju, erinen ma endast ja võtan ka ebameeldivaid asju rahulikult.

Tegelikult on mu elus olnud mitu perioodi, kus ma olen endaga eriti palju vastuolus. See vist käib eneseotsingutega üldiselt kaasas, minul eriti tugevate tundemärkidega.
Praegu on vahepaus, kus ma tegelen rohkem muude asjadega. Otsin end hiljem edasi.