See imelik imelik inimene

Kõik need halvad tunded käivad ju inimeseks olemise juurde. Kui me saaksime alati olla rõõmsad, rahulikud, optimistlikud, erksad, oleks küll lõpmata vahva, aga siis me oleksime pigem keep-smiling-robotid, mitte inimesed. Ja inimesed on teadupoolest vahel pahurad, tujukad, nad teevad lolle asju ja ütlevad veel lollemaid sõnu ning kannatavad hiljem süütunde all, mis on vist maailma halvim tunne üldse. Teed mingi tüki, mida ei saa minevikust ega mälust kustutada ja muutud nukraks iga kord kui sellele mõtled... Aga pole parata, selline see inimene kord on, sellega tuleb leppida. Lohutagem end sellega, et eksimine on inimlik - mida rohkem eksid, seda rohkem inimene oled.
Ja vot just seetõttu ma tahaksingi olla kass või porr või hüüp või kakk või üks lahe putukas, keda ma kunagi aias nägin või keegi teine...

Üks hea inimene

Mida ma küll teeksin ilma L. V.-ta?
Talle lihtsalt tuleb tunnustust anda. Ma tahaksin olla sama hea inimene kui tema, ma püüdlen selle poole.
Ja tegelikult on ka G. ülimalt tore ja mõistev ja kui ma kunagi võimaluse saan, siis näitan, et ka mina võin vahel rohkem inimese moodi käituda.

I', not totally useless. I can be used as a bad example.

I'll still be there for you...

I'll be there for you
when the rain start to pour
I'll be there for you
like i've been there before
I'll be there for you
cuz you're there for me too...

Aga kui sa äkki avastad, et see inimene ei olegi sinu jaoks olemas, et tal on peaaegu alati midagi tähtsamat teha, et sa ei ole talle piisavalt oluline, et kuupäevadest kinni pidada, kas sa siis ikka peaksid tema jaoks alati kättesaadav olema? Kas sa peaksid jätma nädalavahetuse plaanidest vabaks, juhuks kui tal siis võib-olla on aega, hoolimata sellest, et sul oleks muidu kindel võimalus veeta kvaliteetaega mõnusas maakohas? Kas sa oled liiga isekas, arvates, et sõbrad peaksid võrdses seisus olema, mitte nii, et üks aina ootab ja teine aina unustab? Kas sa oled liiga isekas, kui ei taha aru saada, et kõigil inimestel ei ole võimalik tervet päeva ühe inimese pärast vabaks jätta?
Ma ju tahtsin nii olulistest asjadest rääkida... Miks sa siis mulle jälle nii tegid, K.? Kas sellepärast, mis mina kunagi Sulle tegin?

I'll still be there for you. But I won't cancel my plans because of you anymore.

When You Smile, I Smile

Kui varem oli loogika selline, et alkohol aitab nõrku ajurakke hävitada, lastes tugevatel tegutseda (sest nõrgad surevad ju esimesena), siis nüüd on ka teaduslik põhjus, miks veini juua: klaas veini päevas võib aidata kaalu langetada, vähemalt Õhtulehe sõnul. Niisiis - kes minuga kaalu langetama tulla tahab, andku teada :). Ka muud viisid peale veinijoomise on teretulnud - mitmekesi on alati parem sporti teha. Üht inimest ma juba šokeerisin enda kaaluga...
Samas ei saa ma midagi parata, et Šokolaadikohvik pidevalt mu teele ette jääb. Seal on küll üks müüja, kes põrnitseb kliente pange-ennast-põlema-neetud-šokohoolikud!-näoga, aga eks selliseid nägusid kohtab tänavapildis nii sageli, et ma olen juba immuunne. Tõsiselt, inimesed võiksid rohkem naeratada! Ma tunnen rohkem piinlikkust pidevalt tõsise ja pahura näoga ringi kõndimisest kui omaette muigamisest. (Või mis muigamisest siin rääkida, kodus ma vahel naeran üksi päris maniakaalselt!) Ja kui keegi mulle naeratava näoga vastu kõnnib, muutun ka mina automaatselt rõõmsamaks. "Päev nõnda süngelt peale hakkas, et kartsin, täna kõik on hukas. Kuid lendasid need mured minema, kui keegi mulle rõõmsalt naeratas."
Ja naeratamiseks on ju põhjust - vein aitab kaalu langetada!

P.S. EI, jumala eest, ma ei kuula Bieberit!

Päevaplaan

Täna ma:
- teen lõpuks oma toa korda. Nädalavahetusel tuleb E. jälle koju ja keerab kõik segamini, aga et tal see raskem oleks, koristan tema endisest koduskäigust allesjäänud laga ära.
- tegelikult võiks vannituba ka natuke koristada
- tegelikult võiks kogu korterit väheke kraamida, aga eks näis, kuidas jõuan
- lähen raamatukokku ja toon endale vajalikud raamatud. Loodan, et neist on ka abi.
- loen "Aeglase mehe" läbi
- keedan pirnimoosi (kui pirne alles jäi, ma ei ole tegelikult kindel, võib-olla tegi ema juba kõik kompotiks)
- teen midagi sportlikku: rattasõit, jooksmine või jalgpall
- püüan vähem Blue Meanie olla
- teen ka midagi lõbusat, et ma kohustuste kätte ära ei lämbuks.

Kui homme samal ajal kõik need punktid täidetud pole, võite mind õigusega sõnamurdjaks pidada.

Peaaegu täiuslik elu

Ma olen natuke vähem kui surmkindel, et täna koorus mitu röövikut. Nad mõtlevad Jaapanist ja päevituskreemist, selle peale võin ma küll mürki võtta.

Ja kampsunid on täna kuidagi isepäised. Nad liiguvad ringi kellegagi konsulteerimata. See keegi olen mina. Niisiis on ilmselge, et ma ei tea, kus nad on. Neetud jooksikud!

Ma vaatasin kogemata ette ära, kes ANTMi võidab ja nüüd ma olen kurb.

Kui mu blogi pealkiri on Mõttetuse ja mõttekuse vaheline piir, siis see sissekanne jääb raudselt mõttetu poole peale, aga teadmiseks, et see ongi nii mõeldud. Maailmas tuleb saavutada tasakaal, isegi kui selleks tuleb sellised äärmuslikud meetmed kasutusele võtta. Kunagi te veel tänate mind.

See viimane osa kõlas nagu tulevase diktaatori kõne. Liiga palju vedelat marihuaanat ei tee vist head.

Ploomiploomiploomi!

Jube ploomiisu on peal! Aga ei, Marilyn, söö õunu, söö palju õunu!
Kui kellelgi on palju üleliigseid ploome, andke julgelt teada, ma võin need kiiresti ära hävitada :).
Tulin täna Tartusse tagasi. J. oli mõned päevad üksi kodus veetnud ja olgem ausad - seda oli näha. Nõud olid pesemata ja neid oli igal pool, ausalt IGAL POOL. Vaene poiss oli toitunud burgeritest, popkornist ja muust rämpstoidust pluss teinud mingit magustoitu. Ma ei tea, kuidas seda nimetatakse...
Muide, ega kojutulek ka lihtne polnud, kui vedada kaasas jumal-teab-mitu-kilo-kaaluvat kotti pirnide, õunte ja tomatitega. Isegi 500 meetrit Mõisakülas oli tappev ja kui J. poleks bussi vastu tulnud, oleks ma tõeliselt otsad andnud. Viljandis oli vahepeatus ja nägin seal ootamatult M.-d ja väikest Mari-Liid. 2-aastane põnn tundus päris palju kergem kui minu pirnilaadung. Päris palju armsam ka :).
Kell on palju ja mina ajan palju tühja juttu.

Untitled

Olen juba mitmendat päeva taas Mõisakülas. Seekord on see kuidagi... teistmoodi. Ma ei räägi sellest, et meil vahepeal kuus inimest külas oli ja pidime kuidagi üheksale inimesele magamisaseme leidma, ega isegi sellest, et vahepeal oli pidu, ma räägin sellest, et üle pika aja tahaksin ma siin kauemgi olla. Midagi erilist ei ole ma teinud, midagi erilist ei ole juhtunud. Istun ikka päeviti H. juures ja kohvitan... Tuju ei ole otseselt hea, ma ei ole üleliia entusiastlik, aga mõned asjad on mind pannud kõike teises valguses nägema. Lihtsalt tahaks midagi paremaks muuta, olgu see siis kas või maailm.

Sellegipoolest ei saa ma rääkimata jätta, kuidas ma laupäeval kella kolme paiku öösel siidripurk näpus koju jõudsin. Ma ei tahtnud tuld põlema panna, sest ma arvasin, et verandal on veel kellelegi ase tehtud, pealegi on elutoa ja veranda vahel aken, nii et valgus oleks ka teise tuppa paistnud. Kobamisi otsisin öösärgi üles, kobamisi liikusin oma heintega täidetud madratsi poole, saades vahepeal aru, et põrand on tühi, seal ei maga keegi. Imestus, et voodi on mulle valmis tehtud asendus kahtlusega, et äkki on mõni tõuk end sinna sättinud ja ma pean nüüd ise vaatama, kuhu minna saan. Hiilisin lähemale, tõmbasin teki asemelt ja sain aru, et õnneks on minu põhumadrats ikka minu päralt ning sain end sinna sisse sättida. Kuulsin teisest toast lõõtsutamist ja isegi mõtlesin, et mis pagan see siis on, kui tuli meelde, et külalised võtsid oma mopsi ka kaasa. Mops elavnes ja hakkas tubades ringi sibama ning uksi kaapima. Ma ei pannud enda järelt ust igaks juhuks lukku, aga kui koer seda kaapis, tekkis mõte, et äkki ta pääseb nii õue. Avasin silmad ja voila - uks praokil. Aga vaeseke tahtis ainult juua, oli teine kaevu ääres ja lakkus pangest vett. Ootasin, passisin tema kõrval, vaikselt hakkas juba külmgi. Avastasin siis, et tema joogikauss on sealsamas kõrval. Võtsin selle vett täis ja hakkasin koera sellega tagasi tuppa meelitama ja usute või ei, aga see toimis. Ja vot siis keerasin küll ukse lukku - kes peaks veel pärast mind tulema?
Vastuse sain umbes tund või kaks hiljem - M. ja K. loomulikult. Nad prõmmisid ukse taga, lasin nad sisse ja kui mult küsiti, miks ma ukse lukku panin, vastasin uneseguse häälega, et kartsin, et koer pääseb muidu välja. M. vist naeris, aga ma ei ole kindel.
Ega ma eriti hästi magada ei saanud, sest hommikul hakkas hirmus palav ja kõik sõelusid läbi veranda. See, et ma seal magada püüdsin, neid ilmselgelt ei seganud. Positiivne oli see, et mu enesetunne oli üsna okei ;).

Lõikuskuu esimesel päeval...

Sain oma vahepealsest ebaõnnestumisest üle ja asusin taas küpsetama. Reedel tegin muffineid, pühapäeval rullbiskviiti. Seekord tuli kõik kenasti välja, tainas ei voolanud laiali ega midagi :). Ja vähemalt K. kiitis minu muffineid, niiet võin endaga päris rahul olla.
Ja kui ma vahel ka ei saa endaga eriti hästi läbi, siis vähemalt ei ole ma veel sealmaal, et tülitseksin kujuteldavate õmblusmasinate ja kirpudega nagu mõned ;). Kuigi mine tea kui palju selle etapini veel jäänud on.
Täna ärkasin muide selle peale, et korrus ülevalpool hoolega midagi tambiti. Puulõhkumishooaeg ei ole veel käes, aga eks naabreid tuleb varakult ette valmistada ja nii sobibki hommikune aeg suurepäraselt uue ahju ehitamiseks. Kui muidugi oli asi ahju ehitamises, mitte ei tambitud liha, mida muide ka aeg-ajalt tehakse.
Mingil arusaamatul põhjusel ostsin täna e-aineid täistopitud vorsti. Ma peaksin hakkama pakendit uurima veidi varem kui alles kodus. Ideaalne oleks näiteks vorstileti juures. Aga ma ei saanud midagi parata, et seal nii külm oli ja ma läksin ju tegelikult piima järele - niisiis olin üsna... koduselt riides. Jumal tänatud, et ma seekord kedagi tuttavat ei näinud.
Ja ma kuulan praegu india muusikat.
Kui täna keegi helistaks ja mind välja kutsuks, läheksin kindlasti. Mul on hea tuju :).