teisipäev, 28. juuni 2011

Sssssskisofreenia!

Mind vist jälgitakse.
Paanika.
PAANIKA!
Ahjaa, see olen kõigest mina ise.

Idiootsete mõtete aeg, idiootsete tunnete aeg. Ma ei tea ise ka, mida ma tahan. Samas on see segadus mulle juba nii omaseks saanud (oma mäletamist järgi on mul viimase paari aasta jooksul olnud mitmeid sissekandeid, mis on pessimismist ja nõutusest läbi imbunud), et kui ma ka sellest vabanema peaksin, satuksin ilmselt segaduse puudumisest veel suuremasse segadusse.
Ma olen neetud.
Mind vist jälgitakse.
Paanika.
PAANIKA!
Ikka vaid mina ise.

esmaspäev, 20. juuni 2011

Run run run!

Ma jumaldan Tartut, aga vahelduse mõttes on väga hea tunne natuke aega eemal olla. Üks depressiivne Eesti väikelinn võib mõnikord palju enamat pakkuda. Siin on ikkagi oma aed, milles rahmeldada. Mu käed on heina riisumisest villis, aga see käib asja juurde. Puudub soe dušš, aga see käib asja juurde. Puudub elektripliit, aga see käib asja juurde. Raadiosagedused kõiguvad, nii et võib end seaks vihastada, aga see käib asja juurde. Kõik ülejäänud ka.
Vihma sajab.

reede, 17. juuni 2011

Alati saab hullem olla...

Ma kurtsin, kui pidin Lõunakas inimesi küsitledes 7 tundi järjest püsti seisma ja aktiivselt suhtlema. Kökimöki!
Viimased kaks päeva olen seisnud nii, et vähe pole. Eile kella 10-21, täna 9-17. Olgu, vahel sain mõneks minutiks end kusagile toetada ka, aga ausalt, ega üle 2 tunni nende kahe päeva peale küll ära ei tule. Ja veel aktiivsem suhtlus kui Lõunakas. Jah, see on võimalik.
Olgu kuidas on, ma tean nüüd päris palju kreemseepidest, kadakast, dolomiidist, soolakivist, nahast, kudumitest ja nende mustritest, merevaigust, jne.
Loodan, et mõistate, miks mu tänane sissekanne nii mage on. Ma lihtsalt ei saa kuidagi seda koolitust mainimata jätta. Mu jalad mäletavad neid päevi veel kaua.

neljapäev, 9. juuni 2011

Lõunakeskusest

Lõunakeskuses on metsikult lahe habekakk. Ma käin temaga aeg-ajalt tõtt vahtimas.
Liuvälja juures oleva naiste WC teise kabiini ukselink ei tööta korralikult - sellele vajutades käib alati jube raks läbi. Sellest sai kohe minu lemmikkabiin.
Ma vist ei ole kunagi varem peast nii paljusid Lõunakeskuse kampaaniaid teadnud.
Muide, võin julgelt öelda, et umbes 50% juhuslikult kinnipüütud inimestest ei ole POOLT MINUTIT aega, et vastata sisuliselt kahele küsimusele. Emal neil ei ole! Neetud valetajad!
Siiski leidus möödunud nädala jooksul 160 inimest, kes soostusid minu küsimustele vastama. 80 neist pidid muidugi ohverdama rohkem kui pool minutit, nii 5-10 ringis. Mitte et nad oleksid eriti olulist infot osanud anda, aga siiski. Ega sellise kuumaga mõte eriti ei tööta ka.
Ilmselgelt.