Seekord ei kirjuta ma millestki ebameeldivast, seekord ei kasuta ma lauselõpumärgina kolme punkti, seekord ei ole skooril mingit tähtsust, seekord las olla lihtsalt midagi ilusat ja head. Kõik mured ja vaevad ja kunstiajalugu kadugu vähemalt hetkeks mu peast välja, et ma saaksin näha ka kõike head enda ümber. Vahel lihtsalt on vaja endale meelde tuletada, et kõige selle rabelemise juures ei tohiks hingamist unustada, sest olgugi see meil reflektoorne toiming ja näiliselt funktsioneerib peaaegu alati tõrgeteta, ongi just kõik iseenesestmõistetav eriti aldis kaduma.
Mis mulle varem tundus mõistetamatu, on muutunud arusaadavaks ja mis enne oli arusaadav, on nüüd peaaegu et müsteerium. Ma ei ole kindel, kas see vahetus on tingimata hea, kuid ilmselt siiski vajalik. Vähemalt mingil etapil elust olen ma tundnud, et saan end ümbritsevast ka aru ja kui minu hinnangud hiljem ka (näiliselt) valeks osutuvad, mis seal's ikka. Tegelikult ei ole mateeriat niikuinii olemas, põhjuseid me ei taju ja üleüldse, kes saab sajaprotsendiliselt kinnitada, et ma eksisteerin? Ei, ma ei võta filosoofiatunde liialt südamesse, ega ole ka enda eksistentsis tõsiselt kahtlema hakanud (muide, paremini kui Hume suudab minus kahtlusi külvata Kehlmann, aga õnneks ei saabunud nad minu ellu ühel ajal), kuid kummalisel kombel aitab empiristide mõttekäik minus selgust luua. Ma isegi ei tea täpselt, kuidas nad oma kõikehävitavaid väiteid põhjendasid ja ma ei ole neid ka oma igapäevaelus esinevate küsimustega kokku viinud, ma ei ole isegi ühtegi taolist mõtet oma peas valmis mõelnud, ent sellegipoolest see mõjub. Paradoksaalsus mõjub alati, kas hästi või halvasti, see on iseküsimus. Peamine on, et see ükskõikseks ei jäta, sest ükskõiksus on kõige hullem, mis üldse juhtuda saab. Kui Teile tundub, et ma võtan kõike liiga kergelt, palun öelge midagi absurdset ja vaadake, et ma ikka reageeriks. Talveuni ei ole vabandus.
Üht pean ma siiski märkima: Ülikooli raamatukogu pingutab puhuritega üle. Siin on külm! Kuna ma lubasin positiivseks jääda, siis ma jäängi, ja küllap suudaksin ka mõne vettpidava argumendi välja mõelda, milleks see jahedus hea on, kuid ilmselt on Teil vähemalt sama hea kujutlusvõime kui mul, seega las jääda seis võrdseks ning põhjendused igaühe enda südamele.
Ja sellega ongi ilus lõpetada.
0 vastukaja:
Postitage kommentaar