Lugemine. Kunst. Lugemine. Kunst. Paljud muud asjad. Sisemuses.
Punkt üks. Kui sul on raamatu lõpuni circa 30 lehekülge jäänud, see tähendab ümmarguselt tund aega lugemist, ja pärast seda on vaja veel kubismi ja futurismi õppida, aga uni vägisi peale tikub, ei ole mõistlik suurt tassi kohvi teha. Lõpetasin natuke üks läbi ja püüdsin siis magama jääda. Kell 2.18 vaatasin kella - ma olin ikka veel ärkvel. Ilmselt uinusin väheke enne kella kolme. Õnneks oli hommikune kohv peaaegu sama ergutav, niiet ma olin kirjandusetunnis liigagi energiat täis. Meil oleks võinud kehaline olla - ma oleksin kindlasti pikamaajooksus parema tulemuse saanud, kui esmaspäeval.
Muide, ma armastan selliseid sügispäevi nagu täna. Selge taevas, päikesekiired värvilistele lehtedele valgust heitmas ja see mõnus lõhn! Mis saaks veel parem olla? Eriti kui tuled koju hea tujuga, et õpetajate päev on korda läinud, et tagasiside on seni läbi ja läbi positiivne olnud.
Millegipärast ei mäleta ma oma viimase aja unenägusid. Kas asi võib olla selles, et ma olen liiga väsinud või selles, et mul on reaalsuseski piisavalt huvitav ja hea olla? Kokkuleppeliselt võib seda ju reaalsuseks nimetada. Vist...
Ei, siiski, ma nägin hiljuti unes, et sain kunstiajaloo kontrolltöös ühe osa 5- ja teise 4-. Eks homme paistab.
Ja ma olen täiesti teadlik sellest organiseerimatusest, mis selles tekstis valitseb. Hüplik, sidumata tekst, nagu öeldakse. Jaa, aga mis parata, kui mõtted vähemalt sama sinkavonkaliselt liiguvad, tavaliselt veel ebakorrapärasemaltki. Mõned mõtted on enne kadunud, kui need sõnadeks formuleeruda jõuavad. Ma ei teagi, kas tunda selle üle pigem rõõmu või kurbust, aga ükskõikne ma enam olla ei või, mitte ei või!
0 vastukaja:
Postitage kommentaar