Olen alustanud uut Ülikooli raamatukogu hooaega. Esimesel korral sattus mulle arvuti, mis oli kole aeglane ja mille hiir ei töötanud normaalselt. Teisel korral sattus mulle kole-kole-kole aeglane arvuti. Sisselogimisest reaalse kasutama hakkamiseni kulus umbes kuus minutit. Ja täna on mul arvuti, mis teeb kõrge helisagedusega häält, nii et mul on pidevalt tunne, et ta plahvatab. See-eest on ta senistest kõige kiirem.
Minu kõige loomingulisem aeg on õhtul kuue-seitsme või kümne-üheteistkümne paiku, soovitavalt kodus, mõnusa poolhämara valgusega, kusagil võiksid põleda küünlad. Seetõttu on väga keeruline kirjutada näidendit keset päeva erksalt valgustatud raamatukogu arvutisaalis, kus on alati jube palju inimesi ja kus koopiamasin pidevalt töötab. Ja siin ei saa teed juua! Nii ei ole midagi imestada, et asi üldse ei edene. Jah, see on seesama näidend, millega ma juba suvel alustasin ja millega ma nüüd ligi kaks kuud üldse tegelenud ei ole. Päris kummaline oli seda pärast nii pikka aega lugeda - ma olin juba tegelaste nimedki osalt unustanud. Positiivne on see, et jube tüütu tegelane mõjus ka nüüd jube tüütuna ja muhe vanamees ikka sama muhedana. Aga üldiselt olen ma ikkagi ummikus. Pean midagi välja mõtlema... Ideaalne oleks, kui saaksin kusagil läpaka tuuri panna.
Tegelikult olen ma ka mitme positiivse uudise osaliseks saanud. Loodame, et jätkub samas vaimus.
0 vastukaja:
Postitage kommentaar