Hoidkem eestlust!

Täna olen tavaline eestlane ja vingun.

Ma PEAN olema raamatukogus, ootama kuni üks kindel isik siia tuleb, minu laual silti näeb ja olles selle sisust aru saanud, minema tuiskab. Mul on jube tahtmine teha midagi mõttekamat kui arvutiekraani põrnitseda. Kus kõik mu sõbrad on?

Ah sa raisk! Ma ei jõua nüüd koju seebikat vaatama. Ma ei saagi näha, kas Alejandro (või mis iganes nende ladina seebikakangelaste nimed ka poleks) sureb ära või ei.

Kui ma ükskord siit pääsen ja koju jõuan, pean süüa tegema. Pole midagi "vahvamat" kui makarone praadida, seda enam, et ma kardan toitu. Mõni aeg tagasi kriipisin endale makaroniga umbs 1,5 sentimeetrise haava kätte. Möödunud teisipäeval tahtsin kapist kalakonservi võtta, aga lõikasin endale pöidlasse (aga uskumatult ilus sakikujuline haav tuli! See, et sealt meeletult palju verd tuli pole oluline; sellega seoses veel üks nõme asi: MIKS veri kuivades pruuniks tõmbub? See pole üldse ilus!!), rääkimata veebruarist kui ma tatrapudruga hambast killu välja lõin. Ja mis te tahate öelda, et ma pean veelkord enda elu ohtu seadma ja süüa tegema?

No ja mõte ka üldse ei tööta: ei tule pähe ühtegi asja, mille pärast viriseda, seega virisen selle üle, et mul ei ole millegi üle nuriseda.

Kurat võtku, noh!

Me saame valgusest aimu ainult sellepärast, et on olemas vari (A. Valton)

Kõndida mööda Küüni tänavat ühe jalaga varjus, teisega valguse käes, olla pooleldi päikese eest varjatud ja pooleldi tema haardeulatuses. Vaadata inimesi, kes võib-olla ei mõtle üleüldse sellistele asjadele ja on siiski osa neist. Muiata, mõeldes, et igas inimeses on oma varjupool. Vaadata otse ette, siis taevasse, kõrvale,igaks juhuks maha, sulgeda üldse silmad ja need hetke pärast avada... Ma ei usalda möödujaid nii väga... Olla dilemma ees, kas kanda päikeseprille või tavalisi. Ühel juhul ei näe ma kuigi selgelt, sest olen lühinägelik, teisel juhul seetõttu, et päike paistab silma. Olla ka dilemma ees, kas minna botaanikaaeda õppima, mis kujuneks ilmselt niisama unelemiseks, või peituda koju ja püüda meeleheitlikult keskenduda õppimisele ja unustada väljas paistev päike. Olla dilemma ees kas lugeda veel mõned dilemmad ette või mitte.
Lõpetada tänane sissekanne.

Aeg on kõige targem nõuandja (Perikles)

Mulle hakkas meeldima väljend "aega surnuks lööma". Vägivald, aga nii abstraktsel kujul, et see ei kahjusta midagi ega kedagi. Rääkisime kunagi Liisiga pikalt, et AEGA ei ole olemas, see on lihtsalt mõiste inimeste peas, et oleks lihtsam sündmuseid (või õigemini mälestusi ja mõtteid) klassifitseerida. Kuid kui aeg on ainult millegi definitsioon, siis tähendaks selle surnuks löömine ehk mõrvamine meie keele vaesestumist. Paljuräägitud maailma lõpp ei oleks aga midagi muud kui võimalus, et selle roimaga kaob ka kõik see, millega seda sõna veel seostatakse. Võime elada ilma nähtusi ja olendeid süstematiseerimata on inimene evolutsiooni käigus kaotanud. Kahjuks? Õnneks?
Jätkame aja surnuks löömist. Vaatame, kas tuleb aeg, mil ta täielikult alla annab ja võtab mult võimaluse säärast teksti kirjutada - ka siin on sees minevikku, olevikku ja tulevikku käsitlevaid mõisteid.
Süüdistame aega, et Marilyn sellise mõtisklusega maha sai. Süüdistame aega, et ta on nagu ta on. Süüdistame kõiges aega - sest siis saame südamerahuga mõelda, et me ei oleks niikuinii midagi muuta saanud, mis on suurepärane vabandus meie ümber valitsevale kurjale. Et aja koormat veidigi vähendada, võime ju vastutuse heade asjade eest enda kanda võtta, nii nagu sõber vahel sõbra eest pool süüd enda peale võtab, et teise karistust leevendada. Kõige paremini suudame näidelda siis, kui oma rolli sisse elame, nii et me ise ka kõigest hingest usume, mida räägime. Seetõttu oleme enda headust juba nõnda uskuma hakanud, et unustame täielikult, et see on vaid teene sõbrale, kuigi meie tegelik heasüdamlikkus vaid selles seisnebki.

Olge HEAD, ärge mu kiikse liiga tõsiselt võtke.