Tasakaal.

Mul oli eile laupäev (jah, head Vabariigi aastapäeva tagantjärgi), seega täna pühapäev. Katki ei olnud seepärast midagi, kooli ma niikuinii täna minema ei pidanud. Selle asemel olin kell 12 Tartu Linnamuuseumis ajalooteemalisel viktoriinil. Võistkonda kuulusid veel Eva ja Liina. Üsna hästi läks, saime teise koha, kaotades vaid Reiniku koolile, 2 punktiga. Olen rahul.

Homme lähen jälle kooli. Matemaatikas on töö. Ma olen alla andnud, niikuinii on üks kolm sees, mis tähendab, et nõrgalt võbisev lootus veerand viis saada on lämmatatud. Veerand neli, aasta neli, kõik. Motivatsiooni kolmnurgaga seotud teoreemide õppimiseks absoluutselt ei ole.
Ja linnaraamatukokku kella 15:00ks ma ka ei jõua :(

Panite tähele, tänane sissekanne algab positiivses vaimus, minnes üsna järsult pessimistlikuks. Teeks eriti tõusude-languste rohkem postituse ja läheks taas heade mõtete juurde.

Niisiis. Muusika on tore asi, teeb tuju heaks parenini, kui miski (või keegi) muu. See on hetkel ainus positiivne mõte, mis mulle pähe tuli. Aga mulle sellest piisab. Kui eelmist (/üle-eelmist) lõiku kirjutades läks tuju alla, siis sellega jälle tõusis. Just nii ebastabiilne ma olengi. Minu tuju on lihtne rikkuda, lihtne parandada. Ja te suudate seda mõlemat!

Taas negatiivse juurde? :)

Kes ütles, et normaalne olemine normaalne on?

Esimene mõte on, et tänasest päevast pole absoluutselt midagi kirjutada. Järele mõeldes leiab nii mõndagi, mida varem juhtunud ei ole.

- Ma nägin öösel väga veidrat unenägu. Segu seebikatest. "Kodu keset linna" - Hannes ja Helen lebotasid koos, siis helistas Hannes tööle ja küsis, kas Hannes varsti koju tuleb (ei ole kirjaviga, just nii kreisi see oligi). Ja siis tuli mingi päikeseprillidega tšikk ja küsis, kus ta päikeseprillid on. Helen aga läks süüa tegema, kusjuures toidunõud olid külmkapis (kõik noad-kahvlid eraldi ilusti välja laotud), toiduained aga igalpool kappides-sahtlites.
Edasi läks asi üle "Kodus ja võõrsil" ja mingi suvalise ladina seebika seguks. Meie kooli, minumeelest 8. klassi tüdruk pidi mingi 35-aastase Alfonsoga abielluma. Hakkas siis noorpaar mõtlema, kas ikka tasub ja nii. Otsustasid, et ei. Siis tulid Cassie ja Ric ja lasid sel tüdrukul lauatantsu teha. Tüüp kurtis, et ei saa, jalad pole raseeritud, läks sellega tegelema. Kui ta tagasi tuli, Cassie ja Ric suht amelesid, 8. klassi tibi vihastas, et no kellele ta seda lauatantsu teeb siis. Alfonso kallis aga oli end Kristiina Ojulandi eest minu vanaema juurde verandale peitnud.
- Ma lugesin täna oma kassile raamatut ette. Ta oli just sellise näoga, nagu tahaks teada, mida ma loen... Sounds crazy?
- Ma valasin täna oma küünelakieemaldaja põrandale. Ja meelega, muide. Närvidele käis, et pudel peaaegu tühi on, mõtlesin, et mis sest väiksest tilgast (millega oleks umbes 2x küünelaki mõlemalt käelt maha võtta saanud) ikka hoida, ikka otse põrandale!

Ma parem ei jätka. Lugesin selle teksti läbi ja ma tundun endale ajuhälvarina.

Segadus minu peas.

Ma olen segaduses, sest ei saa aru, kas ma olen segaduses. Kas saab veel segasemat segadust olla?

P.S. Ma fännan seda, kui käsitööõpetaja puudub. Jälle oli ainult 5 tundi.

Sõbrapäev.

Taas on jälle käes päev, mil oma sõpru meeles pidada.
Päeva esimene pool möödus Reelika sõbrapäevakinki lõpetades. Siis saime kokku ja vahetasime kinke.
Teistele ma sel aastal sõbrapäevakinke teinud ei ole. Aga Helinale soovisin loomulikult head sõbrapäeva. Ja niisama ajasime ka juttu. Kõik on hästi...
Nii, ja kellele ma veel soovinud ei ole, soovin nüüd: HEAD SÕBRAPÄEVA!"
Aga sellegipoolest ei ole mul täna hea tuju. Kui mul ka õnnestub hea tujuga ärgata (mis, muide, enamjaolt õnnestub!), siis ikka leidub keegi, kes selle päeva jooksul ära rikkuda suudab. See ei ole aus!

Miks peakski?

Aga teate mis? See on juba 50. postitus siin blogis :). Keep going!
Tegelikult oleks huvitav teada, miks inimesed ümmargustes numbrites kinni on? Miks on näiteks 20. aasta sünnipäev rohkem tähistamist väärt kui 21? Ja miks on 50. aasta sünnipäev see vaata et kõige olulisem juubel? Ka kellaaega ümardatakse. Öeldakse, et kell on pool kolm, kuigi täpne aeg oleks 14:27. Kui kohtumist kokku lepitakse, on kellaajaks tavaliselt ka mingi taoline ümardatud aeg. Olete märganud, et keegi tahaks Teiega kokku saada kell 17:43? Ei? Oh, kui üllatav.
Igatahes võib siit teha järelduse, et üldiselt inimestele ei meeldi väga täpne olla.
Aga miks nad peaksidki?

Taas üks üsna sisutu postitus, mis 9. veebruariga just eriti tihedalt seotud ei ole. Aga miks ta peakski?

Eilne oli enne tänast.

Seesamune, et eile sain lõpuks Helinaga kokku. Lihtsalt super õhtu oli :).
Lisaks temaga olid kaasas ka Kalvi ja Margo. Alustuseks suundusime Hesburgerisse. Kohe algusest peale hakkasid käima rasedusejutud. Ma ütlesin, et kuna ma kodus sõin just, ei ole ma enam näljane ja mulle ei ole vaja välja teha, kui siis ainult Coca-Cola. Leiti, et nüüd, kus ma pean ikka kahe eest sööma, ei ole selline asi õige, mis ma näljutan oma last.
Eedenis on paar väikelastele mõeldud atraktsiooni. Kalvil tekkis mõte mõnele neist minna. Mina teatasin, et mingu, mina huvi ei tunne. Kohe tuli teistelegi meelde, et rasedatele on tõesti osad atraktsioonid keelatud.
Pikalt käis arutelu, et kelle laps see siis on.
Pärast toitumist mõtlesime, kuhu edasi minna. Helina tahtis teada, kus Tartu vangla on (et teaks, kust mind võib-olla tulevikus otsida), Kalvi tahtis Kaarsillale minna. Muidugi leiti, et mina peaksin ka Kaarsillale kaasa minema et me saaks korrata mõne aasta tagust juhtumit, millest uudisteski juttu oli. Et kui veel ei ole rase, siis pärast sillalkäimist oleks kohe kindlasti.
Peatusime kusagil Statoili juures. Kalvi tahtis WC-sse minna, tahtis, et keegi kaasa tuleks. Kuna ka mul oli põiekas, läksime koos. Ohoo, mis jutud autost tulid, kui me tagasi jõudsime... Et juba tagasi, saime oma asjad ikka aetud ja et kas ma NÜÜD olen rase :D. Ei, tegelikult oli päris huvitav vahelduseks sedasorti huumorit kuulda.
Kusagil poole kümne paiku jäime suht minu kodu juures seisma, autol läks miski tuksi. Kuidas need kolm lõpuks Koosale jõudsid, ma ei tea. Igatahes oli oht, et päris lõpuni nad sõidetud ei saa. Minul see-eest oli kodu paari minuti tee kaugusel.

Some people search the world to find happiness.

Tegelikult oli esialgne plaan kirjutada täna koolielust, sellest, kuidas meil sel nädalal sisuliselt neli füüsikatundi on, aga olles tekstiga lõpetanud, sain aru, et see kõik kukkus väga magedalt välja. Niisiis, plaan C - tänane postitus jääbki selliseks. Plaan B oli midagi muud mõistlikku kirjutada, aga nagu näha, see mul ei õnnestunud.
P.S. Ma pole sugugi kindel, kas blogi kirjutamine on tõesti ainus ala, kus vahel kolm erinevat võimalust läbi proovida tuleb, et mingigi tulemuseni jõuda. Näib, et nii mõneski muus olukorras kukuvad plaan A ja B läbi ning tuleb leppida selle viimase võimaluse - C-ga. Aga parem, kui käega löömine. Mõnikord ma komistan ja mõnikord ma kukun, nii kaua, kui veel hing on sees, tõusen mina üles.

Ilma sõpruseta ei ole inimestevahelisel suhtlemisel mingit väärtust.

Tea, et ma ei taha Sinuga tülitseda ega ammugi Sulle haiget teha. Sa oled inimene, keda olen oma elus kõige rohkem usaldanud. Ja nüüd?
Mäletad, kui Su 4-aasta sünnipäev oli? Ma kinkisin Sulle suure tahvli šokolaadi...
Või kui me esimest korda sillale läksime? Keegi ragistas põõsastes ja me hakkasime kohutavalt kartma. Käest kinni hoides jooksime minema, lubades, et kui kummagagi midagi juhtub, ei jäta me teda hätta.
Mäletad, kui me minu vanaema juures keerutasime ja laulsime. Ei taha mõeldagi, kuidas pea hiljem ringi käia võis.
Kuidas me päevade kaupa kooli mängisime... Ines Pärnap ja Maarja-Liis Roosimägi.
Mäletad, kuidas me nukkudele riideid õmblesime ja minu keldris mängisime? See ei olnudki nii ammu, kui tundub.
Mäletad kolmandat jaanuari aastal 2007? Suure toidupoe taga, kappide peal, mina, Sina, Silver. Paremat kohta oleks olnud raske leida.
Mäletad suve 2007? Kuidas me pidevalt Mõisaküla-Kamara vahelt käisime? Kuidas me tagasitulles end palgivirnade taha peitsime või heinapalle ründasime? Kuidas me autosid jagasime, kas mäletad?
Mäletad, kuidas Sa Tartus minu juures käisid? Kuidas me linna peal ringi käisime ja mente võrdlesime? Kuidas Sa mind voodist maha lükkasid?
Mäletad oma sünnipäeva aastal 2008? Mai ei leidnud poest sidruneid, tuli tagasi mandariinidega... Mäletad, mis seal peol kõik juhtus?
Ja mäletad minu sünnipäeva? Kõik see jama sai alguse minu sünnipäevast. Tahtsin tulla Mõisakülla seda tähistama, tulingi, 3 päeva pärast õiget päeva. Ma ei saa ikka aru, kuidas ma sain nii loll olla ja meie umbes 10 aastat kestnud sõprusele lihtsalt käega lüüa... Saaks ma aega tagasi keerata, teeks kõik olematuks.
Imelik, et ma sellest varem aru ei saanud. Jõuludel algas kõik ju otsast peale.
Aga ma len Sulle tänulik. Sul oli täielik õigus minu peale vihane olla. Sa oleksid võinud mu suvalt sinna jätta, aga ei, Sa ei lasnud mul magada, Sa teadsid, et peame veel koju jõudma. Sa ei läinud ise ees ära, vaid aitasid tund aega mu saapaid taga otsida. Ja pärast kõike seda Sa suhtlesid minuga ikka veel, pärast kõike seda kutsusid Sa mind veel enda poole.
Ja mulle ei olnud ikka küllalt. Jube, milleni asi aastavahetusel läks. Oma isekuses ja uhkuses ma ei saanud aru, et Sa muretsesid mu pärast.
Nüüd ma mõistan. Nüüd oskan ma seda hinnata. Nüüd, kus on võib-olla hilja.
Kui Sa annad mulle võimaluse, ma luban, et ei tee enam kunagi midagi sellist. Sina ja Sinu sõprus on mulle ääretult tähtis. Mida oleks ma ilma Sinuta teinud, kellele oma muresid kurtnud? Sina oled aidanud mul saada selleks, kes ma olen, ja kuigi ma viimasel ajal kahtlen isegi, kes ma õieti olen, siis kõik, mis on minus head, on suuresti Sinu teene. Sina oled teinud minust parema inimese. Kui mitte otseselt, siis kaudselt.