Kõik, mis elab, muutub.

Olen, kes olen. Ma pole sama inimene, kes olin eile ja erinen tublisti sellest, kes olen homme. Mõistan, et Teil on mind raske mõista, aga Te ei kujuta ette, kui raske see mulle endale on. Tavaline elu: esmaspäevast reedeni koolis, pärast seda kodus. Hinded enam-vähem korras. Vahel saan sõpradega kokku või suhtlen nendega MSNi või telefoni teel. Perega probleeme pole, kõik on korras. Nii tavaline, et tekib tunne, et EI, see ei ole nii! Olen küll koolis, kuid kui palju ma seal õpin ja kui palju protesteerin, et "See on mõttetu, miks ma seda tegema peaks?" Olen küll kodus, kuid aeg-ajalt tundega, et parem oleks kusagil mujal. Suhtlen küll sõpradega, aga kõik need tülid, arusaamatused, solvumised... Ei, ma ei väida, ei häid hetki poleks, aga see kõik on nii... Tasakaalus. Tõusud, langused, nii et ma isegi enam aru saa, kas asjad on parajasti hästi või halvasti. Ja pere... Nad on mul olemas, nad toetavad mind, kuid nad ei tea pooli asjugi ja ma ei saa neile ka seda rääkida.

Mu elu on juba nagu seebikas... Kõiksugu draamad pisiasjade pärast... Ja ei saa välja jätta ka kergelt liialdatud lõiku "Ei, kallis mees, ma ei saa sinuga abielluda... Ma oolen su vanaisa!" Nimelt on mulgi välja tulnud sugulased, kellest ma enne midagi ei teadnud ja kellega ma ometi jõuludel-aastavahetusel pidu panin.

Jah, ma olen muutunud, jah, muutun ka edaspidi. Ja nii tulevadki välja minu TEGELIKUD iseloomuomadused - need, mis ei muutu; need, mis kestavad ja teevad minust minu. Aga pidage meeles - ma ei mängi kedagi teist, ma lihtsalt elan. Kõik mis elab, muutub.

Teisipäev, 7,5 nädalat vaheajani.

Tegelikult ei ole mul tänagi eriti midagi kirja panna, aga keda see huvitama peaks? Sõna oseses mõttes - KEDA, sest ega keegi seda blogi nagunii ei loe ;). Ja võib-olla ongi nii parem.
Tänane päev koolis möödus üsna keskpäraselt. Eesti keeles sain viie, ajaloos oli töö... Minu meelest läks üsna hästi. Kunstis jätkasin kolju joonistamist, sain peaaegu valmis. Pärast kunsti pidasime Merksiga väikese veesõja maha... Ta solvus veidi, kui ma tema järgi paar korda "Mingi ull värk" ütlesin. Kuna me läksime parajasti WC-sse käsi pesema, lajatas ta kamalutäie vett mulle kaela. Tegin tagasi, pärast olime mõlemad natuke märjad :). Natukenegi vaheldust rutiinsest koolielust. Ja viimaks tuli saksa keel, kus oli töö. Kuna Wolff puudus, ei saanud eriti hästi spikerdada ja nii see töö metsa läkski, hea, kui nelja välja venitan.
Geograafias lähen homme kaarditöid järgi vastama. Püüdsin ka statistikavärki ära teha, aga hullult aega läks. Seda enam, et ajasin samal ajal Peetriga juttu. Päris valmis ei saanud, aga umbes pool on tehtud. Sel nädalal pean ära esitama.
Mis mu tujusse puutub, siis ma ei saa ise ka aru. Aeg-ajalt on selline hullult stressis olek, minut hiljem naeran end tühiasja pärast vaata et ribadeks. Kõik on nii keeruline. Mulle tundub, et ma mõtlen liiga palju ning võtan kõike liiga tõsiselt.

Klassiöö ja sellele järgnev päev.

Aga eile oli klassiöö :).
Suht lahe oli. Pidi algama kell 19:00, mina olin väikese hilinemisega kohal. Sel hetkel olid kohale veel 3 inimest, tuli välja, et suurem osa tuleb hiljem. Tuligi.
Algus oli magedam, kui arvasin. Kuna ma varem klassiöödel käinud ei ole, uurisin, kas see on alati nii. Ei olevat, see oligi kõigi aegade igavaim klassiöö olnud... Sinnamaani. Kuidas keegi lõpuks asjade käiguga rahule jäi, ma ei tea.
Alguses olin suuremas seltskonnas. Jutt käis igasugustest lapsepõlve sündmustest, mida keegi lasteaias teinud oli. Üsna huvitav oli.
Hiljem ühinesin Kristiina, Heli, Henri ja Kristo seltskonnaga. See oli isegi huvitavam. Käisime vahepeal väljas bensiinijaamas. Tundus, et nad olid suht üllatunud, et ma polegi selline tüüpiline nohik, kes kodus õpib ja midagi hullu ei tee. Igatahes oli tore vahelduseks ka teiste klassikaaslastega suhelda, mitte ainult Eva, Reelika ja Meriliniga.
Tänane päev möödus suures osas magades. Kuna tegemist oli ikkagi klassiÖÖga, siis olimegi ju öösel koolis. Osad küll heitsid mingil ajal magama, aga mina mitte. Kui ma oleksin magama jäänud, oleks ärkamine pärast üsna raske olnud. Seetõttu, kell seitse hommikul, kui suurem osa inimesi põõnasid, tõmbasin mina lesta. Umbes kolmveerand tundi hiljem olin kodus ja heitsin magama. Ärkasin umbes 16:30 paiku ja siin ma nüüd siis olen :P.

Võib-olla on neil õigus.

Merilin ja Reelika on mulle viimasel ajal mitu korda öelnud, et olen närviliseks muutunud. Varem ma nendega ei nõustunud, oma arust ei ole ma seda. Aga võib-olla tõesti...
Inimesed käivad mulle viimasel ajal pinda. Nad on häirivad...
Punkt üks: otsustage ise, mitte ärge tegutsege minu järgi. Oleks juba aeg ise otsustusvõimeliseks saada.
Punkt kaks: ma ei pea kogu aeg naerulsui ringi käima. Kui ma vahel natuke aega vait olen ega ülejäänud seltskonna naljade peale ei naera, küsitakse mult kohe, miks ma nii tõsine olen. Kusjuures, mõnikord küsitakse seda isegi siis, kui ka teised rahulikult ja vaikselt istuvad. Miks just minu "tõsine olemine" ette jääb?
Punkt kolm: ärge seadke endale minu näol mingeid ootusi. Ei läinud bioloogia olümpiaad päris nii, nagu lootsin, just koha poolest. Punktide poolest oli see ju mu elu parim... Tore, järgmine kord ärge mind enam kuhugi saatkegi. "Ma olen sinus pettunud, et sa esikolmikusse ei tulnud... Oleksid pidanud kooli õppima tulema siis." Bla-bla-bla... Läks mööda, siis läks. Sõimake mul tõesti nägu täis, selle asemel, et ühte head sõnagi öelda.
Punkt neli: ärge rääkige minuga asjadest, mis mind ei huvita ja millest ma aru ei saa! Mind tõesti ei huvita kellegi plaanid füüsika õppimisest või jutud molekulidest vms. Pigem olge vait ja laske kõrvadel puhata. Veel üks asi: rääkige vaiksemalt, kogu kool ei pea teadma, millest jutt käib!

Tegelikult peaks ma selle jutu inimestele otse ütlema, siis oleks lootust asja parandada. Olgu ma pealegi pahur ja närviline, edaspidi osatakse siis ehk nende punktidega arvestada, eriti siis, kui mul paha tuju on.

Miski pole enam endine.

Statistika on elu väljendamine matemaatika keeles.

Tahtsin juba eile uue postituse kirja panna, aga polnud aega: oli vaja kiiresti "Kõrboja peremees" läbi lugeda.
Igatahes, bioloogia olümpiaadist. Veidi statistikat:
7. klassis osaledes sain 70% punktidest, saavutades 4.-5. koha.
8. klassis osaledes sain 71% punktidest, saavutades 2. koha.
9. klassis, ehk nüüd osaledes sain 90% punktidest, saavutades 6.-7. koha.
Niisiis - töö läks võrreldes varasematega tunduvalt paremini, kuid sellest ei olnud küllalt, võrreldes teiste osalejatega vähemalt. Tartus sai 1. koht 94% puntkidest, st. 4 punkti rohkem kui mina. Kas ma nüüd vabariiklikule saan, on üsnagi kaheldav, sest ega Tartu maakond polnud ainus koht, kus ootamatult kõrged punktid saadi.
Võiksin nüüd tänase päeva juurde asuda, kui aga oleks midagi märkimisväärset kirja panna. Hannaliisuga sai paar päeva tagasi räägitud närvilisuse teemal, nüüd on tal plaan mind ära tappa :). Pean pidevalt valvel olema. Täna ähvardasime teineteist võtmetega. Kui muidu lõuatakse midagi sellist, et "Tahad nuga saada või?", siis meil oli asi ikka huvitavam: "Tahad võtit saada või?" Eks me näe, milleni see kõik välja viib.

Päev täis liikumist.

Mõtlesin, et pole ammu oma tegemistest teada andnud.
Täna oli siis kauaoodatud bioloogia olümpiaad. Hommikul olin üsnagi väsinud, sest magasin öösel kehvasti. Nii palju, kui üldse magasin, suurema osa olin poolunes, täielikult ei maganud ja mõtlesin pidevalt, et no kurat, jäägu ma juba magama.
Olümpiaad läks enam-vähem. Kuidas täpsemalt võrreldes teiste osalejatega, saab teada umbes esmaspäevaks. Minu eesmärk on kindlustada endale koht vabariiklikus voorus, aga osalejaid oli minu vanuserühmast nii palju, et ma ei tea, kas see õnnestub. Elame, näeme. Vähemalt ühe punkti kaotasin kindlasti.
Pärast olümpiaadi olin veidi kodus, siis läksin raamatukokku ja seejärel shoppama. Mul oli uut koolikotti vaja. Käisin Raatuse kaubamajas, Taskus, Vanas kaubamajas, Hansakeskuses, Kaubamajas, Kaubahallis, Lõunakeskuses ja Eedenis. Loomulikult leidsin enam-vähem sobiva koti viimasest. Aga millegipärast on see peaaegu alati viimane koht, kuhu ma lähen. Ja kui ei ole, siis leian ma vajaliku eseme sellest poest, mis on viimane.
Nüüd on mu jalad kõndimisest üsnagi väsinud. Positiivselt mõeldes - ma polegi end ammu eriti liigutanud, täna sai see viga parandatud.

P.S. Lugesin mingil ajal vanu postitusi. Peaksin märkima, et jah, aastavahetusel sai pidu. Polnud küll päris see, mida ootasin, aga parem kui mitte midagi.

Esimene postitus aastal 2009.

Terve vaheaja sai magatud umbes 10-11'ni hommikul. Täna tõusin ma nende kellaaegadega võrreldes täitsa öösel. 4:45. Põhjus lihtne - 6.05 väljus buss Mõisaküla bussijaamast Tartu poole.
Üle 3 tunni bussis loksumist ja jõudsimegi Maiga Tartusse. Mai pidi edasi Koosale minema, kuna tema bussini oli umbes pool tundi aega, ootasin koos temaga. Siis läksin koju, passisin mõnda aega seal ja midagi 12:15 paiku saime taas Maiga kokku. Kuna tal oli talvesaapaid ja jopet vaja, võtsime ette shoppingu. Saapad ostetud, said need kohe poe juures õues jalga pandud. Mõned inimesed vaatasid natuke imelikult, aga noh, eks saigi neil siis tuju heaks tehtud. Iga päev ei näe kesklinnas Walkingi poe juures inimest endal botaseid saabaste vastu vahetamas.
Kell 16:10 pidi Mai edasi (või õigem on vist öelda tagas) Mõisakülla sõitma. Seni siis jamasime linnas ringi. Mõisakülas on (eriti suviti) bussikas istumine täiesti tavaline. Mõnus, katus pea kohal, hea juttu ajada. Tartus... Ma ei olnud varem selle peale tulnud, et ka seal võiks midagi sarnast korraldada. Aga kui ma järele mõtlen, siis tuleb välja, et päris pikka aega sai täna just nimelt Tartu bussijaamas istutud.
Midagi 16:30 paiku jõudsin läbikülmunult koju. Istusin arvuti taga, vaatasin telerit, ühesõnaga olen taas tsiviliseeritud ühiskonnas. Mingil ajal tuli räige unekas peale, olin ju öösel ainult umbes 5 tundi maganud ja sedagi mitte eriti hästi. Juba uinumisega oli raskusi, lisaks ärkasin paar korda üles ka. Aga nüüd olen ma juba jupp aega netis istunud, laule tõmmanud ja ei tunnegi väga suurt igatsust sooja voodi järele. Aga varsti...

Hmm. Tegelikult sai täna vaheaeg läbi. Ups. Kooli ma ei jõudnud. Ei jõua tervel sellel nädalal. Kahju küll.